Eero Merilind ⟩ Tervishoiusüsteem hakkab muutma oma olemust

Eero Merilind Foto: Eero Vabamägi

• Tervishoiusüsteemi arengus on olnud mitmesuguseid aegu.
• Paremast arstiabist jääb puudu umbes 900 miljonit eurot.
• Tervishoidu pandud raha on investeering.

Kui uued keskused loovad paremaid töötingimusi ja töötajad lähevad sinna, siis on tööandjal viimane aeg endale otsa vaadata ning hakata muutma tervishoiusüsteemi inimkeskseks, integreerituks ja innovatiivseks, kirjutab SA Eesti Tervise Fondi juhataja Eero Merilind (RE). 

Tallinna südalinna rajatakse uus meditsiinikeskus. Ruumid on avarad ning valgusküllased, registratuuri telefon vastab paari kutsumise järel, õed ja arstid on sõbralikud, ooteruumis on mugavad diivanid, mängib mahe muusika, patsient on oodatud. Arstil on aega selgitada ning arutada ravivõimalusi, koostöös leitakse parim lahendus ning operatsiooni aeg tuleb mugaval ajal ning pärast seda on kohe korraldatud abivahendid, taastus- ja järelravi.

Küsite, kas see on võimalik Eestis. Jah, on – erameditsiinis. Aga miks ei võiks nii olla ka riigimeditsiinis?

Riigi seisukohalt on oluline kokku leppida, kus ja missugust ja kelle raha eest inimene arstiabi saab.

Tervishoiusüsteemi arengus on olnud mitmesuguseid aegu. Nõukogude Liidu ajal rajati suured haiglad linnadest välja, et sõja korral oleks võimalik korraldada arstiabi piiri lähedal. Eesti iseseisvuse taastamise ajal tekkis perearstisüsteem ning kadusid polikliinikud. Haiglad moodustasid haiglavõrgu arengukava haiglate tsunfti, kes kasutasid riigi raha ehitamiseks ning kellele on tagatud haigekassa leping. Üksikud erahaiglad olid, kuid järk-järgult tõrjuti need konkurentsist välja. Kui haigekassa lepingut ei ole, siis kaua vastu ei pea.

Riigi seisukohalt on oluline kokku leppida, kus ja missugust ja kelle raha eest inimene arstiabi saab. Nii on vaja katta igas maakonnas 24/7/365 erakorraline arstiabi, kiirabi, voodikohad üldhaiguste ja järelravi jaoks, hooldusravi ja tugev perearstiabi koos multifunktsionaalse meeskonnaga, et inimene saaks oma probleemidele kodu lähedal abi.

Eesti peale kolm regionaalhaiglat (Tartu Ülikooli kliinikum, Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tallinna uus haiga) ning kaks piirkondlikku haiglat (Pärnu ja nt Narva haigla), lisaks saartel (Saaremaa ja Hiiumaa).

Kas Eestis on ruumi eratervishoiule?

Praegune riiklik tervishoiusüsteem töötab mitmekordses miinuses: puudu on arste, õdesid ja raha. Uued erategijad hakkasid arenema koroonakriisi ajal, kui riiklik tervishoiusüsteem oli kinni jooksnud, riik andis eelarvest raha juurde ja erategijad kasutasid võimalust ning pakkusid kiiresti ja operatiivselt teenuseid ja palkasid personali.

Ambulatoorne eraarstiabi mehitas ennast Eesti parimate spetsialistidega ning ehitas välja uued hooned koos kaasaegsete operatsiooni- ja ravidiagnostika võimalustega. Lisaks tekkis erakindlustuse võimalus, mis tagas parimate spetsialistide konsultatsioonid ning võimaluse oma raha eest saada operatsioon kohe ilma pikas järjekorras ootamiseta.

Kui võtta aluseks turumajandus ning aus konkurents, millele viitas vabariigi aastapäeva kõnes ka president, siis peaksid kõik tervishoiuteenuse tegevusloaga asutused olema kohe ka haigekassa lepingupartnerid ja raha peab liikuma koos patsiendiga.

Kuidas lahendada rahapuudust?

Kui Eesti tahab osutada Euroopa Liidu teiste riikidega samasugust arstiabi, siis sellest jääb puudu 3 protsenti SKTst – umbes 900 miljonit eurot.

Kui seda raha ei leita, siis on põhiküsimus, kuidas vähendada tervishoiukulusid ilma kvaliteeti ohverdamata.

Kujutame ette, mis juhtub, kui lisaraha tuleb rikkamatelt tööandjatelt ja/või inimeselt endalt. Ühelt poolt suurendab see kindlasti ebavõrdsust, sest need, kellel on rohkem raha ja rikkam tööandja, saavad kiiremini oma probleemile lahenduse. Aga sõbrad, see on ju praegugi juba nii, et õigeaegseks arstiabiks on vaja tutvusi või oma raha.

Ma tervitan neid julgeid, kes võtavad riske ja soovivad tervishoiusüsteemi tuua värsket õhku ja lahendusi, olla inimese lähedal, kui tal on mure, ja kuulata mure ära just siis, kui see on parasjagu suur.

Praeguse ühe järjekorra asemel tekib kaks ning nagu üherealisele ummikus autoteele lisandub teine rada, muutub tervishoiukiirtee mõlemal rajal kiiremaks.

Praeguses ummikus – ei ole arstiaega ja ei tea, millal selle saab, ei ole operatsiooni aega, sest ei tea, millal haigekassa raha (leping) lubab – saavad oma raha eest liikujad kiiremini terviseprobleemi lahendada ning kiiremini tööle tagasi. Samal ajal taandavad nad ennast riiklikust järjekorrast ning ka see hakkab kiiremini liikuma.

Tervishoidu lisandub raha ning inimesel tekib võimalus valida, kas oodata riiklikus järjekorras või saada eraraha abil oma tervis kiiremini korda. Sellist võimalust, et ilma lisarahata olukord paremaks läheb, võib rääkida kilplaste külakoosolekul.

Seega tervitan neid julgeid, kes võtavad riske ja soovivad tervishoiusüsteemi tuua värsket õhku ja lahendusi, olla inimese lähedal, kui tal on mure, ja kuulata mure ära just siis, kui see on parasjagu suur. Kui uued keskused loovad paremaid töötingimusi ja töötajad lähevad sinna, siis on tööandjal viimane aeg endale otsa vaadata ning hakata muutma tervishoiusüsteemi inimkeskseks, integreerituks ja innovatiivseks. Võibolla ongi nüüd käes aeg, mil me ei pea hakkama pidama tervishoidu pandud raha mitte kuluks, vaid investeeringuks.