Enne suurt oodatavat vastupealetungi teatakse läänes Ukraina sõjaväe tegelikust seisukorrast märksa vähem, kui võiks teada, ütleb Ameerika Ühendriikide juhtiv sõjaanalüütik Michael Kofman, kes hiljuti Ukrainas rinnet külastas. Tegemist on pika sõjaga ja mida enam sõda venib, seda keerulisem saab olema ennustada tulemust.

​Lääs on kasutanud Ukraina abistamisel n-ö salaamitaktikat: alguses keeldutakse mingi relvasüsteemi andmisest, siis mõeldakse ümber ja ajalise viitega relvastus või mingi spetsiaalne laskemoon ikkagi saadetakse Ukrainasse. Millega seletada sellist ettevaatlikkust? Putini tuumaähvardustega?

Ei usu, et see on ühele põhjusele taandatav. Sõja alguses kammitses mure eskalatsiooni pärast, sest olukord oli väga ebastabiilne. Samuti võisid rolli mängida Iraagi ja Afganistani sõdade kogemused ning väärad eeldused selle kohta, mida Ukraina üldse suudaks teha lääne tehnikaga. Lisaks esineb igas bürokraatias vastuseisu – kes see ikka tahaks oma sõjalistest võimetest kergekäeliselt loobuda.

Rolli mängib ka konkreetse riigi kontekst. Eesti ja teised Balti riigid on võinud mitmeid oma võimeid Ukrainale ära anda, teades, et neil aidatakse tekkinud lüngad täita ning et seda võivad teha ka siin viibivad liitlasväed. Suurriikidel, kel on peale Venemaa ka teisi strateegilisi konkurente – nt Hiina –, on komplitseerivaid faktoreid rohkem ja neile keegi midagi väljast ei kompenseeri ka. Nad peavad ise oma lüngad täitma.

Külastasite hiljuti Ukrainas rinnet. Kas nägite või kogesite kohapeal midagi, mis teid üllatas, mida võiski ainult kohapeal teada saada, aga distantsilt mitte?

Kaugelt on päris paljusid asju raske hinnata, näiteks vägede moraali ja tegelikku seisukorda. Samuti alahindame Ukraina armees leiduvate arvamuste ja vaadete mitmekesisust.

Sõda on väga erinev sõltuvalt sellest, millises rindejoone lõigus parajasti viibid. Ühe rindelõigu põhjal sõja kohta üldistusi teha ei saa. Infol on tohutu suur ankurdav efekt, inimesed kipuvad üldistama selle põhjal, mida nad teavad ning loomulikult ignoreerivad seda, mida nad ei tea. Kui sa pole Ukraina armeega rääkinud, siis võib eemalt vaadeldes paljugi kahe silma vahele jääda.

Kõige suurem väljakutse on Ukraina tegelike kaotuste ja armee seisundi hindamine, sellest oleme sõja jooksul kuulnud märksa vähem kui Vene sõjaväe seisukorrast. Mulle kui analüütikule on see frustreeriv. Seepärast olengi kohapeal käinud.

Kommentaarid (2)
Copy