JUHTKIRI ⟩ Petteri Orpost saab NATO idaserval tugev liitlane

Koonderakonna esimees Petteri Orpo ajakirjanike ees. Foto: Berit Nuka

• Soome liitumine NATOga parandab julgeolekuolukorda.
• Ülitasavägine valimistulemus on Soome tugevus.
• Uue valitsuse moodustab Kokoomus ja Petteri Orpo.

Põhjanaabrite parlamendivalimised jõudsid finišisse Petteri Orpo juhitud paremtsentristliku Kokoomuse napi, kuid kindla võiduga. Asjaolul, et üsna samal ajal langesid tõkked ka Soome NATOga liitumise teelt, on Türgi-Ungari asjatu viivituse järel ehk sümboolnegi tähendus.

Soome tasavägises valimistulemuses, tuleb näha põhjanaabrite tugevust. Puudub ühe partei domineerimine nagu Eestis ja ka kahtlused mõne populistlikuma suuna parketikõlblikkuses ei ole seal kaugeltki nii suured kui meil.

Lisaks võib kiita Soome valimisküsitlusi, sest kui tasavägine see heitlus ka polnud, saavutas suurimaks soosikuks peetud Kokoomus ikkagi võidu.

Kui Soome senise sotsiaaldemokraadist peaministri Sanna Marini ja meie Kaja Kallase vahel on nähtud ühisjooni nii Ukraina kindlas toetamises kui ka soos, vanuses ja ehk temperamendiski, siis valimised panid Marini keerulisemasse seisu. Eesti valimised kujutasid suuresti usaldushääletust Ukraina toetamise kursile, kuid soomlased mõtlesid pisut vähem julgeolekule (mille puhul erimeelsusi ju polegi) ning rohkem majanduspoliitilistele valikutele, eelistades senisest konservatiivsemat suunda.

Eesti valimised kujutasid usaldushääletust Ukraina toetamisele, kuid soomlased mõtlesid pisut vähem julgeolekule ning rohkem majanduspoliitikale.

Valik sotsiaaldemokraatide ja Kokoomuse vahel oligi selgelt ideoloogiline ning kummagi poole valijail polnud põhjust kahelda suurparteide pikaajalises valitsuskogemuses eri koalitsioonidega. Põlissoomlaste võit löönuks senised kaardid rohkem segamini, aga vaevalt oleks seegi välistes partnerlussuhetes midagi väga oluliselt muutnud.

Hõimuvelledel ja -õdedel on ka mitme näitaja järgi edukas riik ning hea demokraatia. Erinevalt mõningasest segadusest näiteks lõunaserva liitlaste Bulgaaria ja Montenegro puhul – kus samuti pühapäeval vastavalt parlamendi- ja presidendivalimisi peeti – võime Soome välispoliitilises kursis kindlad olla.

Ehkki meil on olnud põhjanaabritele aegade jooksul küsimusi nende «liiga venesõbraliku» välispoliitika asjus, tuleb õnneks tunnistada, et praeguses kriisis on Soome kindel liitlane ning illusiooni sõdadeta maailmast pole nad Talvesõja järel kunagi hellitanud. Soome tuleb NATOsse võitlusvõimelise armee ja usaldusväärse kaasavaraga.

Siin võib ka meenutada, et ühe võidu on Kokoomus NATO liikmesuse rohelise tule näol veel saanud – ehkki nüüd peetakse seda õigusega kogu Soome poliitika võiduks. Ometi oli veel hiljuti aeg, kui Kokoomus oli suurtest parteidest ainus, kes NATOga liitumist vajalikuks pidas.

Pikeneb Venemaa piir NATOga, NATO kontroll Läänemere üle suureneb ning juba on neli Põhjamaad – Soome, Taani, Rootsi ja Norra – teatanud ühendlennuväe moodustamisest. See on väga hea sõnum meie julgeolekule ning järjekordne näide, kuidas Kremli agressioonisõda Ukrainas on andnud selle algatajale risti vastupidise tulemuse.

Selle üle heameelt tundes maksab meil siiski eeskuju võtta ka soomlaste poliitikakultuurist. Eeskätt sellest, kuidas ühiskonna probleeme pikemas vaates lahendada ning omavahelistes väitlustes ikka lugupidavaks jääda.