Jan Kaus ⟩ Tahan olla aus, kuid mitte solvata

Jan Kaus FOTO: Kai Tiislär Foto: Kai Tiislär

Mõeldes viha- või vaenukõnest ja selle piiramisest seadustega, on mu esimene intuitiivne impulss viimase suhtes pigem kahtlev (kuigi mitte läbinisti eitav). Nimetaksin tunnet, mis seda impulssi juhib, nukruseks. Nukruseks, et me ei suuda ilma seaduste suunava ja piirava surveta omavahel piisavalt hästi rääkida, omavaheliste erimeelsustega ise hakkama saada, arvab Jan Kaus.

Olgu valesti mõistmise vältimiseks kohe rõhutatud, et mulle kindlasti ei meeldi kõnelaadid, mida saab mõista viha või vaenu õhutavatena. Aga tundub, et ka kõige filigraansem seadus ei saa muuta olematuks probleeme, mis eeldaksid pigem iga üksiku inimese vabatahtlikku pingutust. Viimane põhineb lihtsal psühholoogilisel asjaolul: kellelegi ei meeldi, kui neilt nõutakse tähelepanu põlguse kaudu, omaksvõttu alandamise kaudu, lugupidamist lugupidamatuse kaudu. Ometi klammerdub osa inimesi sellise suhtluslaadi külge – rünnates oma vastaseid laadis, mida nad endile kohaldatuna välja ei suudaks kannatada. Kui keegi nimetab kedagi teist(sugust) inimest näiteks rotiks, siis tasuks temalt küsida, kas talle endale meeldiks olla tajutud rotina. Mulle tundub, et ükskõik kui demagoogilist vastust sellele ka ei pakuta, ei kõiguta see küsimuse psühholoogilist mõju.

Kuna vaenukõne piiramist tahavad viia läbi pigem liberaalsed jõud, kelle pooldajate hulka ma kuulun, tasub siiski rõhutada, et sallimatus – vaenukõne põhjus – on oma olemuselt ideoloogiavaba. Liberaalne inimene võib samuti mõelda sallimatult. See on mõnevõrra triviaalne, aga samas ehk just triviaalsuse tõttu oluline nüanss. Sallimatus sallimatuse vastu võib tunduda õilsam lihtsast sallimatusest, ent ometi võib see kergesti liigituda peltsebuli peletamiseks peltsebuliga.