Anne Kahru ⟩ Viiskümmend rohelist varjundit meie igapäevaelus

Anne Kahru. Foto: Mihkel Maripuu

Mõisteid «roheline», «jätkusuutlik», «kestlik» ja «mahe» kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel ja erinevas kontekstis. Nii on roheliseks tituleeritud tehnoloogiaid ja tooteid, mis võiksid pigem kuuluda rubriiki «50 rohelist varjundit», kirjutab akadeemik ja ning keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur Anne Kahru.

Sõnakasutus on ennekõike motiveeritud päevapoliitikast, eurodirektiividest ja kasulikkusest ütlejale. Kindlasti ei ole piisavalt selgitatud näiteks bioplastiku, tuuleturbiinide, päikesepaneelide ja elektriautode keskkonna jalajälge. Kõigil neil on vähemalt mõnel elukaare etapil soovimatuid keskkonnamõjusid. Enne rohefunktsiooni täitmist tuleb nende toodete jaoks vajalikud materjalid kasvatada, kaevandada või sünteesida. Sellele lisandub transportimine. Kasutamisaja lõppedes algavad uued mured: kuhu panna, mida teha? Parimal juhul laguneb rohetoode süsihappegaasiks ja veeks, ent pigem ladustatakse need prügilasse või põletatakse tööstuslikes seadmetes. Nii saame tagasi neis peituva energia kasvõi toasooja kujul. Rohelise mõtteviisi järgi on aga parim taaskasutamine.

Olete ilmselt kuulnud bioplastist valmistatud söögivahendite keskkonnasõbralikkusest. Tõepoolest, bioplasti tehakse taastuvast toormest, peamiselt maisist ja suhkruroost. Samas on näidatud, et bioplastist tehtud kohvitops (ja enamik teisi biolagunevaid tooteid) on komposteeritav ainult tööstuslikes mastaapides, ent mitte koduses kompostihunnikus. Vaid esimese puhul on lagunemiseks tagatud sobivaim niiskus, aeratsioon ja temperatuur. Enamgi veel, ka bioplast võib sisaldada ohtlikke lisandeid ja selle murenemisel tekib mikroplast, mis on sama ohtlik kui tavaplastist tekkinud osakesed. Lisaks tuleb arvestada bioplasti toormaterjali kasvatamiseks kuluvat maa- ja veekasutust. Seega ei ole bioplast nii roheline ühti.