Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Kuldar Rosenberg leiab, et presidendi soovitus koolitööna noortelt rohkem kirjalikke töid nõudma hakata on poolik lahendus.
Õpilasliidu juht: kirjalike tööde nõudmine on poolik lahendus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Et virtuaalmaailmast, aga üha enam ka paberilt vaatab vastu mõtete nappus ja lamedus.»
President tõi oma emakeelepäeva kõnes välja murekoha, mis paljudel hingel - üha enam ei leia kirjatükkidest mõtteselgust, rääkimata originaalsusest. Tõsi. Kuid lahendus, mis kõnes ka välja pakuti - koolitööna rohkem kirjatükke vorpida - on pehmelt öeldes poolik.
Kui õpilane asub kirjandit - või mis tahes muud kirjatükki - kirjutama, siis esimesena seisab ta küsimuse ees «millest ma kirjutan?»
Seda ka juhul, kui teema on ette antud. Hea kirjutise saamiseks peab olemas olema kindel teadmine, millest hakatakse kirjutama ja mida tahetakse öelda, kui seda aga pole, ei saa ka loota, et kirjapandu tuleb selge, sorav ja hea keelekasutusega. Siia ongi tegelikult koer maetud - õpilastel pole mõtteid, millest kirjutada. Silmaring ja teadmised võivad ehk veel olla, kuid oma arvamus ja omad mõtted, mis peaksid olema genereeritud esmamainitute põhjal, tihtipeale puuduvad.
Me loome oma veendumused ja arusaamad tõenäoliselt suuremalt jaolt erinevate vestluste ja diskussioonide põhjal, kus meie esmane arvamus põrkub (või saab täiendust) kellegi teise omaga. Mure tekib aga siis, kui kuulata, millest keskmine noor oma ea-, klassi- või lihtsalt kaaslastega räägib. Teemade ampluaa piirdub tihti sellega, mida tehti
ise nädala jooksul, mida tegid ühised tuttavad ning kui neetult palju päevi on veel koolis käia. Selle juures ei saagi noorel tekkida mingeid vaateid ja mõtteid ülemaailmsetest kliimamuutustest, ühiskonna kihistumisest või keele ja kultuuri väärtustamise vajadusest.
Kõigest eelnevast lähtuvalt - meie noored vajavad sisukat arutelu. Kui president alustas ettepanekutega koolis tehtava täiendamiseks, siis tuleb neid teha terviklikumalt. Rohkemale kirjatööle on lisaks - või ehk ennekõike - vaja seda, et me klassiruumis enam arutaksime asjade üle, kuulaksime ära teiste mõtted ja püüaksime neile vastata. Ainult nii on võimalik, et õpilasel on üldse, millest kirjutada, et on material millel harjutada. Alles siis saame me hakata liikuma läbi rohke kirjutamise õigesti kirjutamise poole.
Küll aga tippimise mõte, mille president kõnes välja käis, on omal kohal. Oleks elementaarne, et klaviatuuril tippimine omandataks samuti teatud tasemel kindla standardi järgi. Kui me suudame noore panna enam ja laiemalt mõtlema, seejärel kirjutama, siis peame tõesti tagama ka selle, et mehaaniline tegevus kuidagi viisi mõttelennule ka järgi jõuaks.