Vladimir Juškin ⟩ Milline on väejuht Putini püssirohutünn?

Vene suurtükiväelased õppustel. Foto: Postimees/AP/Scanpix

• Vene sõjatööstus ei suuda toota piisavalt püssirohtu.
• Euroopa Liidust ei saa kiiresti mürske Ukrainasse tarnida.
• Hiina juhi Xi Jinpingi visiit Moskvasse jäi planeeritust lühemaks.

Ukraina sõjas läheb suurtükkide toimiseks vaja püssirohtu, aga kuidas Venemaa selle vajadusega hakkama saab, on juba iseküsimus, ütleb Balti Venemaa-uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin.

Paistab nii, et seltsimees Xi Moskva-visiidi eelõhtul külastas Vladimir Putin Kremli esimese hoonete korpuse töökabineti kõrval asuvat «salatuba» (väike uks paremal pool lauda, millel on Uurali malahhiidist kirjutusvahendite komplekt). Selles «salatoas» ta avalikke kohtumisi ei pea, kuid tema enda sõnul on tal seal mõnikord kolleegidega «karme vestlusi». Samas kõrval asuvad söögituba ja puhketuba. Ruumi sisustus on heledates toonides, seinal ripub Peeter Esimese portree.

Visiidi eelõhtul seda portreed silmitsedes mõtleb Putin suure tõenäosusega valitseja Peeter Aleksejevitši poolt 4. augustil 1721 Ohta püssirohutehases läbi viidud inspektsioonile. Tsaar Peeter mõistis suurepäraselt, et tal võib olla suur armee ja tohutul hulgal relvi, kuid kui neist ei saa tulistada, siis saab neist paremini varustatud vaenlasele lihtne ja kuulsusetu saak.

Praegu laekub Putinile erinevatelt osapooltelt (kindralid, riigiametnikud, Prigožin, Vene eksperdid ja sõjakorrespondendid) teavet mürsunappuse kohta armees. Ometi teatas Rostehi peadirektor Sergei Tšemezov alles jaanuaris: «Me oleme kaitseministeeriumi tellimusel laskemoona tootmist mitu korda suurendanud ja mõne tüübi puhul on seda suurendatud mitme suurusjärgu võrra.»

Praegu laekub Putinile erinevatelt osapooltelt (kindralid, riigiametnikud, Prigožin, Vene eksperdid ja sõjakorrespondendid) teavet mürsunappuse kohta armees.

Jätame presidendi tema «salatuppa» ja räägime ise sellest, millest presidendile ette ei kanta. Kremli õukondlased teavad hästi, mille poolest Putin ja Stalin erinevad. Stalinile ei tohtinud valetada ja Putinile ei tohi rääkida tõtt – ta ei armasta tõde, ta väldib seda, ta kardab seda.

1. jaanuari 2013 kuupäevaga kaitseministeeriumi aruandest võib lugeda, et 180s Venemaa relvajõudude arsenalis, baasis ja laos oli 2,6 miljonit tonni kasutatavat laskemoona.

Teada on ka see, et 2005. aastal väitis endine föderaalse kaitsehangete teenistuse juht Andrei Beljaninov, et Venemaal laskemoona ei toodeta (jutt käis üle 30-millimeetrise kaliibriga laskemoonast – suurtükimürskudest). «Seeriatellimusi veel ei ole. Teaduslik masinaehitusinstituut (NIMI), mis oli pikka aega laskemoona peamine arendaja, pole tegelikult mitte midagi teinud ega midagi arendanud.»

Strateegiate ja tehnoloogiate analüüsi keskuse juhtiveksperdi Maksim Šepovalenko sõnul on laskemoonatööstus kõige mobilisatsioonimahukam. «Reeglina on püssirohu-, mürsu- ja padrunitehastes juba töötavate ja x-tunnil käivitatavate tootmisliinide suhe 1:9. Need on tohutud mobilisatsioonivõimsused ja ettevõtted peavad neid üleval pidama. Kui nõukogude ajal polnud see suur probleem, siis üheksakümnendatel jäeti laskemoonatööstus hooletusse ja püssirohutehastest loobuti sootuks. Pooleteise aastakümne jooksul pärast tööstuse kokkuvarisemist läks 100 laskemoona tootmistehnoloogiat pöördumatult kaotsi.»

Kui palju on olukord sellest ajast saadik muutunud? Kui palju praegu suurtükiväe laskemoona toodetakse? See küsimus jääb lahtiseks. Vene sõjaväeekspert Viktor Murahhovski kirjutas oma Telegrami kanalis, et «sõjas on Vene armee tegelik laskemoona vajadus miljoneid tükke aastas».

Kaitsetööstuse ettevõtetes töötas 2015. aastal umbes 1,3 miljonit inimest. Eelmise aasta juunis ütles toonane asepeaminister ja praegune Roskosmose juht Juri Borissov: «sõjatööstuskompleksis on puudu 400 000 töölist ja inseneri».

Oluline on märkida, et hoolimata rahalistest investeeringutest on kiire mürskude tarnimine EList Ukrainasse samuti võimatu. Tšehhi kaitse- ja julgeolekutööstuse assotsiatsiooni juht Jiri Ginek ütles 19. märtsil Financial Timesile, et suurtükiväe laskemoona ja eriti suurekaliibrilise raske laskemoona tootmist on praegu väga raske lühikese ajaga suurendada. «Uus suurtükiväetehas on väga lihtne, aga kuidas toota rohkem suurtükimürske ilma tooraineta?». Jiri Ginek pidas silmas püssirohtu: «Kui ma tahan suurendada püssirohu tootmist, läheb mul tõenäoliselt vaja kolme aastat.» Rumeenia valitsus teatas hiljuti, et peab läbirääkimisi USA ja Lõuna-Korea ettevõtetega riiki püssirohutehase rajamiseks. Viimane selline tehas suleti 2004. aastal.

Teatavasti ei sarnane suurtükiväe püssirohi väliselt sugugi tavalise püssirohuga. Peenikese pulbri asemel kujutab see endast pikki terasid. Selle peamiseks põhjuseks on põlemiskiiruse aeglustamine, et tulistades mõjuks relvaraua kanalis mürsule kogu ulatuses ühtlane rõhk.

Oluline on märkida, et hoolimata rahalistest investeeringutest on kiire mürskude tarnimine EList Ukrainasse samuti võimatu.

Suurimad püssirohutootjad Venemaal on Kaasani, Tambovi ja Permi püssirohutehased.

Kaasani tehas on Venemaa peamine püssirohu «arsenal» (toodab peaaegu 70 protsenti kogu Venemaa püssirohust) ja ainus universaalne tehas püroksüliinpüssirohu tootmiseks. Ettevõttes on olemas täielik laengute tootmise tsükkel (umbes 100 nimetust): alates nitrotselluloosi tootmisest ja püssirohu valmistamisest kuni raketikütuse laengute komplekteerimise ja katsetamiseni. Need püssirohud on mõeldud tanki- ja välisuurtükiväele, mere- ja õhusüsteemidele ning lähivõitlusrelvadele (granaadiheitjad, kuulipildujad, automaadid ja püstolid).

Ettevõttes töötab ligikaudu 1800 inimest. 2017. aastal avaldas Rostehnadzor ettekande, milles rõhutati, et alates 2013. aastast on tehases toimunud seitse avariid, tuvastatud 841 rikkumist ning peamise tehnoloogilise sisseseade kulum ulatus 90 protsendini («seadmed, mida pole kunagi Venemaal toodetud, aga mida välismaal enam ei tarnita ega toodeta, sealhulgas võttes arvesse sanktsioone», vastas Business Online'i küsimusele ettevõtte peainsener Vitali Borbuzanov).

Kui vaadata 11. märtsil 2012 ilmunud ajalehte Izvestija, saame teada, et Venemaa kaitseministeerium kavatses 2016. aastaks püssirohu iga-aastast tellimust viis korda vähendada, kuni 20 000 – 30 000 tonnini. Sel ajal oli Vene püssirohutehaste võimsus 100 000 –150 000 tonni püssirohtu aastas. Püssirohi ei ole lõpptoode, vaid kulumaterjal. Seda kogutakse rahu ajal ja seejärel kulutatakse kõvasti sõja ajal (püssirohu kasutusiga on 50 aastat, pärast seda algab iseeneslik lagunemine).

Püssirohu valmistamise aluseks on nitrotselluloos. Nõukogude ajast saadik on püssirohu tootmiseks mõeldud puuvillatselluloosi peamine tarnija olnud Usbekistan.

Venemaa puuvilla impordi struktuuris (2020) on esikohal Usbekistan (47 protsenti), teisel kohal Hiina (15 protsenti). Eelmisel aastal hakkas USAs kehtima uiguuride sunnitöö seadus – keelu alla langes suurem osa Xinjiangi Uiguuri autonoomse piirkonna impordist (Xinjiang toodab 85 protsenti Hiina ja 20 protsenti kogu maailma puuvillast). Ekspertide sõnul oli Xinjiangi puuvill maailma kalleim. Nüüd on sellest saanud kõige odavam ja ikka ei osta seda keegi.

Praegu ei tea me Xi Jinpingi visiidi ajal Moskvas allkirjastatud 14 dokumendi sisu (neid nimetatakse «Memorandumiks»). Kuid me teame, et läbirääkimised peeti kinniste uste taga ja neist võtsid osa kaitseminister Sergei Šoigu, Roskosmose juht Juri Borissov ja föderaalse sõjalis-tehnilise koostöö talituse direktor Dmitri Šugajev. Kas seal räägiti puuvilla või püssirohu tarnimisest, pole teada. Kindlalt on aga teada, et Xi Jinping maandus Moskvas esmaspäeval kell 13.00 ja lendas ära kolmapäeval kell 8.00. See tähendab, et visiit kestis poolteist päeva kavandatud kolme asemel. Lisaks on olemas arvukalt usaldusväärseid tõendeid, et püssirohi leiutati Hiinas.

Tõlkinud Ago Raudsepp