/nginx/o/2023/03/20/15209704t1h5138.jpg)
Inimeste, mitte majade kaitsmine on meie peamine ülesanne, kirjutab Nursipalu harjutusväljaku küsimuse valguses arvamustoimetaja Ago Raudsepp.
Soome president Sauli Niinistö armastab rõhutada soomlaste otsustavust. Kui soomlased on midagi otsustanud, siis viivad nad selle ka ellu, maksku mis maksab.
Talvesõja ajal võttis see iseloomuomadus kohati hirmuäratavaid vorme. Soomlased panid ise oma talud põlema, et need vaenlasele ei jääks.
Mõnikord ei pidanud ohvitseride närvid pingele vastu. Petsamos, mida ei olnud lootustki kaitsta, pandi kõigele tuli otsa ja taganeti lõuna poole. 47-aastane kompaniiülem hakkas kahtlema, et on hävituskäsu liiga vara andnud. Ta läks metsa ja lasi ennast maha. See oli alles sõja teine päev.
Me ei saa kunagi teada, mida oleksid teinud Eesti ohvitserid. See-eest teavad paljud meist täpselt, et kõiges olid süüdi Päts ja Laidoner – nemad hävitasid meie demokraatia ja alistusid hääletult. Niimoodi arvata on mugav. Kuid see võib meile ka karuteene teha, kui me hakkamegi arvama, et Eesti kaitsmiseks piisab ainult demokraatiast ja meie ise ei pea mitte midagi tegema.
On tõsi, et demokraatia ja julgeoleku vahel on olemas seos, kuid see seos on vastuoluline ja kaugeltki mitte ühesuunaline. Demokraatia võib julgeolekut ka takistada.
Enne valimisi nägime poliitikuid, kes ennast Nursipalu majaomanike mure taustale sättisid ja sellest valimisteemat teha üritasid. Valimisedu see nende erakondadele ei toonud, kuid riigikaitsele loopis kaikaid kodaratesse küll.
Harjutusväljakute vastased paistavad kindlalt teadvat, et mingit sõda pole vaja karta: «Meie oleme ju NATOs.» Oleme tõesti. Aga just sellepärast meil ongi neid harjutusväljakuid vaja.
Poola ei olnud Eestist demokraatlikum, kuid ei alistunud 1939. aasta septembris hääletult. Erinevalt Eestist oli Poolal demokraatlike suurriikide julgeolekugarantii.
Me näeme praegu Ukrainas, et midagi tagasi vallutada on mitu korda raskem kui seda kaitsta.
Märtsis 1940, kui Talvesõda oli juba kolm kuud kestnud ja soomlaste inimkaotused hakkasid väljakannatamatuks muutuma, püüdsid prantslased soomlasi veenda mitte Staliniga rahu sõlmima. Soomele lubati appi saata 50 000-meheline väeüksus.
Soomlased olid skeptilised – liitlased olid lubanud ju ka Poolale appi minna. Selle peale vastasid prantslased, et abi ei saanud anda, sest Poola kukkus enne kokku. Poolakate vapper vastupanu kestis pisut kauem kui kuu.
Me näeme praegu Ukrainas, et midagi tagasi vallutada on mitu korda raskem kui seda kaitsta. Lõputud sinikollaste lippudega kaunistatud haudade rivid on kurb vaatepilt.
Harjutusväljakuid on meile vaja selleks, et meie kaitsjad – ja eriti meie enda isad ja pojad – meie kaitsmise käigus ellu jääksid. Mida rohkem nad harjutavad, seda rohkem neid ellu jääb.
Kodu kaotus on traagiline, kuid kodu saab uuesti üles ehitada. Ühtegi hukkunud inimest me enam tagasi ei saa. Soomlased teavad seda, ukrainlased samuti.
/nginx/o/2020/12/19/13537354t1h1f63.jpg)