JUHTKIRI ⟩ Tervishoid vajab uusi rahaallikaid

Päeva karikatuur 30.03.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Kulutused tervishoiule on Eestis ülejäänud ELiga võrreldes madalad.
• Oodatava eluea ja tervena elatud aastate näitajad on Eestis kesised.
• Rahuldamata vajadus arstiabi järele on Eestis konkurentsitult ELi suurim.

Majandusteooria üks alustõdesid räägib vajaduste piiramatusest ja vahendite piiratusest. Nii napib samuti raha kõigis riigieelarvelistes valdkondades, ka nii olulises kui tervishoid. Tuleval aastal võib tervisekassa puudujääk ulatuda saja miljoni euroni.

Tervishoiukulu ajas niikuinii kasvab. Ühelt poolt on selles süüdi elanikkonna vananemine, teisalt kerkiv elatustase, mis paneb inimesed ka tervishoiult enamat tahtma. Kolmas põhjus on aga tervishoiu enda areng, mis toob kaasa tõhusamad, ent pahatihti ka kallimad ravimid.

Kulutused tervishoiule on Eestis ülejäänud ELiga võrreldes madalad, kuid nende kasvutempo on üks kiiremaid. Vajadusi vaadates tuleb siiski öelda, et sellest ei kipu piisama. Nii oodatava eluea kui ka tervena elatud aastate näitajad on meil kesised – ja tunamullu langesid veelgi –, rahuldamata vajadus arstiabi järele aga konkurentsitult ELi suurim. Loomulikult ei saa kõiki probleeme lahendada raha külvamisega, kuid selge on ka, et rahast jääb puudu.

Võimalustest tervishoidu raha juurde tuua räägib tänases Postimehes Maailmapanga eestlasest tervishoiunõunik Toomas Palu. Ta nendib, et tervishoiu jaoks tuleb võtta raha kõikjalt, kust annab, ja tõsta samal ajal ka efektiivsust. Seejuures tuleb arvestada, et Eesti elanike omaosalus tervishoiukuludes on niigi suur.

Palu mainib näiteks sihtotstarbelist tervisemaksu, mida võiks rakendada suhkrule ja alkoholile. Maksuteadlased suhtuvad kõikvõimalikesse sihtotstarbelistesse maksudesse siiski skeptiliselt ja leiavad, et neid tuleks võimalusel vältida. Ühiskonnale tekitatud kahju korvamiseks pattude maksustamisega oleme oma vitsad aja jooksul juba saanud – kui aktsiisimakse on liiga kiiresti tõstetud, siis on ka äri aktsiisikaupadega kas piiri taha või põranda alla kolinud. Sellega tasub olla ettevaatlik ja arvestada, millised on täpselt maksu tulud-kulud.

Rahuldamata vajadus arstiabi järele on meil ELi suurim. Loomulikult ei saa kõiki probleeme lahendada raha külvamisega, kuid selge on ka, et rahast jääb puudu.

Sotsiaalmaksu tõstmine on meil samuti kõne all olnud, samas leiavad paljud, et see on niigi liiga kõrge.

Töötute ja mittetöötavate pensionäride eest juba maksab ravikindlustuse riik. Põhjalikku kaalumist vajab see, kuidas saaksid tööandjad aidata kaasa oma palgaliste tervishoiule ja millised võiksid olla nende stiimulid – maksusoodustused või midagi muud.

Eraravikindlustus puudub meil aga peaaegu üldse. Eraravikindlustuse vastuargumendina on pikka aega väidetud, et see põhjustab ebavõrdsuse suurenemist tervishoius – rikkamad saavad selle toel parema teenuse. Tegelikult võib öelda, et rikkamad on juba praeguse asjakorralduse juures parema teenuse saanud. Sellest annab märku eratervishoiu õitseng. Eratervisekindlustus siin tõenäoliselt väga palju ei muudaks.

Teenuste senisest efektiivsemaks muutmisel ei tohi aga mõelda mitte eeskätt kulukärbetele, vaid pigem uuenduslikule lähenemisele, näiteks digitaalteenuste arendamisele, mis lubaks sama töö, aja ja rahakuluga saavutada enamat.

Tervishoius raha napib ja seda ei tohi veel vähemaks jääda. Seega tuleb leida neist abinõudest sobiv pakett, millega seda nappust leevendada.