Nüüdisaegne finantsregulatsioonide filosoofia pole mõistlik. See põhineb arusaamal, et finantsjärelevalve ja pangad säilitavad kasulikku tagasisidet riski tuvastamise ja võetava riski määra vahel. Nii nagu termomeetrid riskijuhtide kabinettides aitavad neil hoida temperatuuri täpselt 21 kraadi peal. Selle kasuliku tagasiside olemasolu vajalik tingimus on see, et finantssüsteem pole lõputult keeruline, mis lubaks ametnikel tuvastada riski kõikjal, kus see võib olla, ning et riskomeeter poleks ainult olemas, vaid oleks ka sama täpne kui termomeeter.
Kumbki tingimus pole täidetud, nagu Credit Suisse’i ja Silicon Valley Banki juhtum selgelt näitab. Seepärast on 2008. aastale järgnenud regulatsioonipoliitika ebaõnnestunud. Tekib küsimus, mida me peaksime sellega ette võtma.