Triinu Järviste Prioriteetsetele roheenergia allikatele tuleb tagada riigi abi (13)

Triinu Järviste
, advokaadibüroo TGS Baltic energiaõiguse ekspert
Copy
Foto: Edyth_raamat

Mõned nädalad tagasi võttis riigikogu vastu elektrituruseaduse muudatused, mis peaks mitmed regulatiivsed kitsaskohad lahendama ning aitama kaasa energiaprojektide teostumisele. Regulatsioon on loomulikult vajalik. Rääkima peaks aga ka sellest, et Eestile sobiva n-ö energy-mix’i kohaselt prioriteetsetele energialiikidele tuleks tagada riigi abi (ja riigiabi), kirjutab advokaadibüroo TGS Baltic energiaõiguse ekspert Triinu Järviste.

Selleks, et Eesti energiamajandus ei jookseks kui peata kana, on vajalik panna siht sirgeks ja seada selged eesmärgid. Lahendusi kliimaneutraalsele elektritootmisele üleminekuks on ju mitmeid, kuid kõike ja täiega teha ei saa. Näiteks vesinikutehnoloogia kirglikud fännid leiavad, et just see on ala, kuhu tuleb riigi ja ettevõtjate energia selle ülekantud tähenduses suunata. Biometaani tootmisega kursis olijad on veendunud, et just see on sektor, mis aitab kaasa Eesti energiamajanduse arengule. Sama võib öelda ilmselt ka päikeseparkide, tuuleenergia ja energiasalvestuse kohta. Tegelikult on õigus neil kõigil. Oluline ongi saavutada riigi jaoks parim n-ö energy-mix ehk komplekt erinevatest energiaallikatest ja -vahenditest.

Kõigile riikidele ei olegi üks-suurus-sobib-kõigile-lahendust. Stanfordi Ülikooli The Solution Project tegi 139 riigi kohta analüüsi, milles hindas, kuidas igas konkreetses riigis peaks 2050. aastaks rohelisele energiale üleminek välja nägema. Selle uuringu kohaselt oli Eesti jaoks optimaalne jaotus 44,7% maismaatuulepargid, 19,9% meretuulepargid, 19,9% tööstuslikud päikeseväljad, 8,5% elumajade päikesepaneelid ja 6,3% ärihoonete päikesepaneelid. Teiste riikide vahekorrad näevad välja aga hoopis teistsugused.

Tagasi üles