Eelmisel ja üle-eelmisel aastal tehtud arheoloogilised kaevamised andsid praegu otsese ajendi kuulutada Paide asulakoht kultuurimälestiseks. Ehkki mõneti kummaline on lugeda kultuuriminister Piret Hartmani käskkirjast «avastust» Paide tähtsuse kohta eesti aja- ja kultuuriloos.
Saatan on peidus detailides. Kavandatava käskkirja järgi peab Paide kultuurimälestiseks kuulutatud asulapiirkonnas taotlema näiteks eriluba, kui tahta istutada lilli või tegeleda mingil muul moel haljastusega. 12 inimest ongi võtnud ette kohtutee, et see käskkiri tühistada.
Muinsuskaitseamet ütleb, et inimesed ei pea trahvide pärast muretsema. Ilmselt praegu ei peagi, aga kui käskkiri sellisena jõustub, sõltub tulevikus puhtalt kellegi ametniku suvast, kas trahvi teha või mitte, nagu väidetavalt äsja kerkinud kompostikastide hindamise teema puhul. Mitmeti tõlgendatavus annab suurepärase võimaluse isiklikuks kättemaksus, korruptsiooniks või lihtsalt pahatahtlikkuseks. Säärast võimalust tuleks juba eos ennetada.
Üle 30 aasta taastatud iseseisvust peaks andma kindluse ja vabaduse rahulikumalt minevikku tagasi vaadata. Terve Eesti ei saa olla kultuurimälestis.
Võõrvõimud on Eesti ajaloopärandit aastasadu mutta tampinud. Iseäranis jõhkralt käis Eesti ajaloopärandiga ümber Nõukogude võim, üritades kustutada inimeste teadvusest ja avalikust ruumist eesti ajaloo tähtsündmusi tähistavaid nähtusi, olgu need Vabadussõja ausambad või raamatud. Pole siis ime, et oleme oma ajaloopärandi suhtes sügavalt tundlikud.
Küsimus on siiski selles, kuhu tõmmata piir. Üle 30 aasta taastatud iseseisvust peaks andma kindluse ja vabaduse rahulikumalt minevikku tagasi vaadata. Terve Eesti ei saa olla kultuurimälestis. Näide kompromissist ajaloopärandi säilitamisel asub Tartu maantee läbimurdel Tallinnas, kus Jaani seegi keldri varemed on säilitatud ja näha läbi klaasseina.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/27/15223028t1h5091.jpg)