Juhtkiri ⟩ Eesti riik on tema inimeste, mitte ametnike jaoks

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Mitmeti tõlgendatavus annab suurepärase võimaluse isiklikuks kättemaksuks.
• Pole ime, et oleme ajaloopärandi suhtes tundlikud, aga kuhugi tuleb tõmmata piir.
• Tundub, et ametnikud võistlevad omavahel, kes suudab välja mõelda jaburamaid seadusi ja määrusi.

Eesti riik peab eksisteerima tema inimeste, mitte tema ametnike jaoks, aga kui vaadata võimalust, et Paide inimesed peavad lillede istutamiseks taotlema eriluba, tekib küll mulje, et ametnikud mõtlevad välja järjest idiootsemaid seadusi oma olemasolu õigustamiseks. Seda paraku mitte ainult muinsuskaitses.

Eelmisel ja üle-eelmisel aastal tehtud arheoloogilised kaevamised andsid praegu otsese ajendi kuulutada Paide asulakoht kultuurimälestiseks. Ehkki mõneti kummaline on lugeda kultuuriminister Piret Hartmani käskkirjast «avastust» Paide tähtsuse kohta eesti aja- ja kultuuriloos.

Saatan on peidus detailides. Kavandatava käskkirja järgi peab Paide kultuurimälestiseks kuulutatud asulapiirkonnas taotlema näiteks eriluba, kui tahta istutada lilli või tegeleda mingil muul moel haljastusega. 12­ inimest ongi võtnud ette kohtutee, et see käskkiri tühistada.

Muinsuskaitseamet ütleb, et inimesed ei pea trahvide pärast muretsema. Ilmselt praegu ei peagi, aga kui käskkiri sellisena jõustub, sõltub tulevikus puhtalt kellegi ametniku suvast, kas trahvi teha või mitte, nagu väidetavalt äsja kerkinud kompostikastide hindamise teema puhul. Mitmeti tõlgendatavus annab suurepärase võimaluse isiklikuks kättemaksus, korruptsiooniks või lihtsalt pahatahtlikkuseks. Säärast võimalust tuleks juba eos ennetada.

Üle 30 aasta taastatud iseseisvust peaks andma kindluse ja vabaduse rahulikumalt minevikku tagasi vaadata. Terve Eesti ei saa olla kultuurimälestis.

Võõrvõimud on Eesti ajaloopärandit aastasadu mutta tampinud. Iseäranis jõhkralt käis Eesti ajaloopärandiga ümber Nõukogude võim, üritades kustutada inimeste teadvusest ja avalikust ruumist eesti ajaloo tähtsündmusi tähistavaid nähtusi, olgu need Vabadussõja ausambad või raamatud. Pole siis ime, et oleme oma ajaloopärandi suhtes sügavalt tundlikud.

Küsimus on siiski selles, kuhu tõmmata piir. Üle 30 aasta taastatud iseseisvust peaks andma kindluse ja vabaduse rahulikumalt minevikku tagasi vaadata. Terve Eesti ei saa olla kultuurimälestis. Näide kompromissist ajaloopärandi säilitamisel asub Tartu maantee läbimurdel Tallinnas, kus Jaani seegi keldri varemed on säilitatud ja näha läbi klaasseina.

Eesti on õigusriik, mis tähendab, et eraomand on püha ja puutumatu. Paraku rikub Paide linna kultuurimälestiseks kuulutamine eraomandi puutumatust, kui lillede istutamiseks koduaeda on vaja eriluba.

Säärane samm pole paraku esimene omataoliste seas, viies vägisi mõtted bürokraatide diktatuurile. 2018. aastal sai näiteks Kose vallas asuv Viikingite küla veterinaar- ja toiduametilt teate, et kuna külal oli aedikus lammas, peaksid nad looma ära peitma või kuulutama end loomaaiaks. Järgneb juba mainitud plaan nõuda eraomanikelt enne komposti tegemist avaldust kohalikule omavalitsusele. Nüüd siis lillede istutamine Paides.

Naljaga pooleks, aga tundub, et eri ministeeriumide ametnikud võistlevad omavahel, kes suudab välja mõelda jaburamaid seadusi ja määrusi. Pangem ka tähele, et siin ei ole tegemist «Brüsseli diktaadiga», vaid inimesi ahistavad seadused on saanud alguse ikka Eesti ametnikest.

Eesti ajaloopärandi hoidmisele tuleb öelda kindel jah, aga viisile, kuidas seda tehakse, pigem ei.