Sageli kuuleme argumente, et Ukraina sõjal pole Eestiga mingit pistmist. Küsitluste järgi kaldub niimoodi arvama umbes 20 protsenti eestlastest ja üle 60 protsendi venekeelsetest Eesti elanikest. Selline seisukoht on aga pigem omamoodi «jaanalinnupoliitika», kui saab pea liiva alla peita ja teha nägu, et «Ukraina küsimus» meid ei puuduta. Just sellisel moel avaldubki inimestes hirm väliste ohtude ees, millele me ei ole valmis reageerima. Kuid pärani kinni silmadega ei saa elada. See, et sõda Ukrainas on muutnud elu Euroopas, on juba sündinud fakt.
Otsene tagajärg on miljonite Ukraina põgenike sissevool Euroopasse, mis koormab vastuvõtvate riikide sotsiaalset taristut ja põhjustab nende majandustele olulisi rahalisi väljaminekuid. Vajadus Putini režiimi agressiooni ohjeldada sunnib Euroopa riike järsult kaitsekulutusi suurendama ning eraldama Ukrainale raha relvade ja laskemoona jaoks. Euroopa annab Ukrainale ka humanitaarabi, et kaitsta elanikkonda sõja õuduste ja raskuste eest. Ukrainas toimuva kaudsed tagajärjed Euroopale on energiakriis, rekordiline inflatsioon, esmatarbekaupade hinnatõus, majanduskasvu aeglustumine ja üha suurenev majanduslanguse risk. Ning loomulikult püsib ülemaailmne tuumakatastroofi oht, mis võtab päevakorrast maha investeeringuid arendusprojektidesse ja paneb inimesi muretsema inimkonna ellujäämise pärast. Rohelisele energiale ülemineku asemel on Euroopa sunnitud minema majanduse militariseerimise teed.
Kui kaua see olukord Euroopa mandril veel kestab, milliseid väljakutseid esitab see Euroopa ühtsusele ning missugust rolli saab Vene-Ukraina sõjas mängida Hiina – neile ja teistele küsimustele vastas Eestist valitud Euroopa parlamendi liige Andrus Ansip, kelle kutsel meie delegatsioon Brüsselit külastas.