/nginx/o/2011/02/04/510495t1h73aa.jpg)
Majandusõppejõud Andres Arrak leiab president Toomas Hendrik Ilvese tänast emakeelepäevakõnet kommenteerides, et välja toodud probleemide juured on eelkõige väheses lugemuses ja pinnapealsuses.
«Kui maailmaklassika varasalv on lugemata, jääb omandamata sõnavara. Kui ei ole sõnu, ei ole ka mõtteid,» kirjutab Arrak Postimehe arvamusportaalis.
Suur tänu president Ilvesele eesti keele olulisusele ja oskamatusele tähelepanu juhtimast. Teema on oluline nii eesti keele ja meele kestlikkuse (Ilvese keeletäiendus) kui ka esteetilis-emotsionaalsel tasandil.
Ei ole suur saladus, et tänane (kõrg)haridussüsteem väljastab arenenud pöidlalihastega kirjaoskamatuid feisbuki-tegelasi, kellest pooled tunnevad küll tähti, aga ei saa aru.
Peale on kasvanud terve põlvkond tegelasi, kelle jaoks kolm lehekülge looduskirjeldust võrdub enesetapuga, kelle jaoks kümnete lehekülgede kaupa kultuurifilosoofiat «Dorian Gray portrees» jääb kättesaamatuks ja kes «Gilgameši» eepose asemel loeb lühikoomiksit.
Põlvkond, kelle jaoks kiri õppejõule «Kle, mis homseks on?», on kirjakunsti tippsaavutus.
Oma poliitkorrektsuses jättis president siiski mainimata, et põhjuseks ei ole Nõukogude minevik ega ülemaailmne imperialism. Põhjused ei asu pilvepiiril, vaid meie koduõues.
Mingil põhjusel, millest mina ei oska aru saada, on Eesti palgatõusu nõudev õpetajaskond ja haridus- (ja teadus)ministeerium oma jõuetust tunnistanud, käed üles tõstnud ja juba viimasel kümnel aastal asendanud ilukirjanduslikud lõpukirjandi teemad sisutühja sõnamulinat kannatavate esseepealkirjadega teemal «Mina ja maailm», «Mina ja Facebook» ja «Tahan ohutult liigelda».
Viimane oli minu kasupoja «lõpukirjandi» teema põhikooli lõppedes kaks aastat tagasi.
Et noored ei loe ja suudavad seedida vaid maksimaalselt viierealisi värvi vahetavaid ja plinkivaid tekstilõigukesi arvutiekraanilt, et kohustusliku kirjanduse lugemise asemel laaditakse internetist alla lühikokkuvõtteid, et õpetajad ei suuda ega taha tunnis kontrollida, kas teos ikka läbi loetud, on tänase seisuga tõsi.
Kui minu emakeeleõpetaja Aita Maasik kontrollis Miina Härma gümnaasiumis «Kalevipoja» lugemist, siis oli küsimus, mis oli eepose kangelase neljanda koera nimi. Täna küsitakse pärast «Kuristik rukkis» läbi «lugemist», mis emotsioone see teos teis tekitas. Ikka tekitas, miks ei tekitanud, ikka kohe kilode kaupa tekitas.
Kui maailmaklassika varasalv lugemata, jääb omandamata sõnavara. Kui ei ole sõnu, ei ole ka mõtteid. Lõpukirjandi kirjutamise ruumi on ilmunud kolmekäigulised lõunad ja õigekeelsuse sõnaraamatud. Tühjale kohale ei saa tekkida midagi. Facebooki teemal võiks filosofeerida lõputult, aga selleks peab omama mõtteid ja sõnavara. Ka kõige sügavamate teemade üle ei saa «kle»-tada. Kui seda tunnistaks, oleks juba pool teed käidud. Emakeele päev on kindlasti see koht ja aeg, kus selle poole püüelda.
Jaksu meile selle keelepõllu harimisel!