JUHTKIRI Kuni veel elab su külakool, elad sina ka (22)

Postimees
Copy
Urmas Nemvalts joonistab.
Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Postimees
  • Maakoolide sulgemine suretab elu maal.
  • Koolide sulgemise laine tuleb peatada.
  • Riigi regionaalpoliitika on skisofreeniline.

Eile oli must päev Eesti haridusele. Taas pandi kinni kaks kooli, kolmes vähendati klasside arvu. Muserdatud inimesed nutsid vallavolikogu ukse taga, aga kaastunnet neile ei jätkunud. Vallale polevat nii palju koole vaja, Eestile polevat igale poole inimesi vaja, käidagu keskustesse.

Kümne aastaga on Eestis suletud 14 protsenti koolidest. Ja seda ajal, mil sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on kasvanud üle kahe korra. Seega pole tegu vaesusest tuleneva paratamatusega, vaid teadliku valikuga. Niihästi riigi kui ka omavalitsuse tasandil.

Seda saab väita, vaadates hariduspoliitikat maal asuvate väikekoolide suhtes. Neid omavalitsusi, kes sulgevad ääremaal asuvaid koole, premeeritakse rikkalikult. Kui kooli kinnipanek iseenesest annab vallale aastas vaid mõnikümmend tuhat eurot kokkuhoidu, siis sulgemise järel saadav «preemia» riigilt võib seda ületada saja- kuni tuhandekordselt.

Muidugi on selline pakkumine omavalitsusjuhtidele ahvatlev, eriti arvestades, et haldusreformi käigus moodustatud suurtes valdades ei ole jõudnud tekkida keskuse ja ääremaade vahel mingitki tugevamat ühist identiteeti. Seetõttu ei jätku otsustajatel valla serval asuva kogukonna kooli suhtes halastust, isegi kui kogukond ise ihust ja hingest selle sulgemise vastu võitleb.

Koolivõrgu arendamine vajab põhimõttelist muutust. Kodulähedaste külakoolide sulgemisele tuleb panna piir, see ei maksa palju, kuid takistuseks on riigi ja omavalitsuste suhtumine.

See on siis Eesti regionaalpoliitika üks külg. Teisest küljest toimuvad juba aastaid kampaaniad «Maale elama», mille kaudu on võimalik saada laenu kodu ostmiseks piirkonda, kus elanikke alla tuhande. Samal ajal, kui kohalikud omavalitsused panevad järjest sellistes piirkondades maakoole kinni. Siin ilmneb meie regionaalpoliitika skisofreenilisus. Kannatajaks on nii põlised kogukonnad kui ka need kergeusklikud, kes maale kolisid ja lootsid seal oma lapsed üles kasvatada. Nüüd on paljud neist sunnitud linna tagasi kolima.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et koolivõrgu optimeerimine ei ole hea mõte. Soome alustas väikekoolide sulgemise reformi paarkümmend aastat tagasi. Selle poliitika tulemusi analüüsiva uuringu kohaselt loodetud rahalist kokkuhoidu ei saavutatud – kooli sulgemisele järgnes elanike väljavool ja töökohtade kadu, mis tõi palju rohkem kahju kui võideti optimeerimisest.

Eesti koolivõrgu arendamine vajab väga põhimõttelist suhtumise muutust ja selle muutuse saavutamiseks on praegu just õige hetk. Kui Reformierakond pole varem ääremaade suhtes erilist mõistmist üles näidanud, siis tema loodava koalitsiooni partnerid Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid lubasid enne valimisi jõuliselt seista kogukonnakoolide jätkusuutlikkuse eest.

Eeskätt näevad mõlemad vajadust toetada kuueklassiliste koolide püsimist ääremaal, milleks tuleks suurendada selliste koolide rahastust. Neid on Eestis hinnanguliselt 50 ja need vajaksid umbes 100 000 eurot lisatoetust aastas, kokku kuni viis miljonit eurot.

Rahaliselt ei oleks see riigile probleem, kõik on üksnes suhtumise taga kinni.

Tagasi üles