AIMAR ALTOSAAR ⟩ Seda valu ei leevenda miski

Märtsiküüditamine FOTO: Arhiiv Foto: arhiiv

Märtsiküüditamise aastapäeva valguses kirjutab nädalakommentaaris ajakirjanik Aimar Altosaar inimsusevastastest kuritegudest Ukrainas.

Seitsekümmend neli aastat tagasi sooritas N. Liit järjekordse inimsusvastase kuriteo, küüditades loomavagunitega Balti riikidest Siberisse ligi sada tuhat inimest – lapsed, naised, mehed, vanurid – äravedamiseks kõlbasid kõik. Totalitaarse riigi võim oli annekteeritud Balti riikide aladel seda teinud juba 1941. aastal. Seda õudu ja valu, mida pidid inimesed üle elama, ei lastud tol ajal kaugele paista, kommunistlikud võimud püüdsid oma mõttekaaslastele läänes selgitada, et kommunismi ehitamine nõuab ohvreid. Vaba maailma eest püüti massiküüditamisi ja orjalaagrite süsteemi häbelikult varjata, kuid ei USA ega teised lääneriigid polnudki siis valmis süütutele ohvritele appi tulema, liiatigi oldi hiljuti liitlased suures sõjas ning koos istuti ÜRO Julgeolekunõukogus.

Agressorriik, naaberrahvaste küüditaja, kuritegelik Venemaa istub ÜRO Julgeolekunõukogus nüüdki ning teda sealt välja saada tundub võimatu. Putini Venemaa aga enam ei häbene oma kuritegusid, vaid vastupidi, ärpleb ja hoopleb TV-sõudes oma vägivallategudega. Neist üks õudseimaid on puruks pommitatud Ukraina linnadest ja küladest laste küüditamine ja lapsendamine vene peredesse. Käimasolevas sõjas Ukrainas toimepandud kuriteod on mitmekordselt ületanud maailma valuläve ning nüüd on Vladimir Putin läbi aegade kolmas ametisolev liider, kelle kohta Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) on andnud vahistamisorderi. See ei lohuta ukrainlasi ega too veel lapsi koju tagasi, kuid on lootusrikas samm, sest nii Putinit kui ka teisi kuritegeliku võimu teostajaid ootab tõenäoliselt väga suur laviin karme süüdistusi, mis ühel päeval loodetavasti päädivad kohtus kurjategijate süüdimõistmisega.