Kirsika Kivimäe ⟩ Lootsin, et Siberis elamine ei ole nii keeruline...

Kirsika Kivimäe, Loo Keskkooli 11. klassi õpilane, Postimee ja Eesti Mälu Instituudi kirjakonkursi lauretaat Foto: Marko Poolamets/Eesti Mälu instituuI

Kahjuks suri Helmut paar kuud tagasi, aga temas püsis alati lootus Teid veel näha, kirjutab Helmuti sõber Kirsika Alma Kruusile.

Tere, väga austatud Alma Kruus

Täna, 25. märtsil 2023. aastal möödub 74 aastat meie rahvast raputanud traagilisest märtsiküüditamisest, mis puudutas kahjuks ka Teid oma perega. Selle küüditamise käigus viis Nõukogude okupatsioonivõim vägivaldselt Eestist Siberisse tohutu hulga inimesi, nende seas tuhandeid lapsi ja vanureid, kellest paljud surid ebainimlike tingimuste tõttu teel Siberisse või asumisel. Ja kuna küüditamisest on möödunud juba nii palju aega, otsustasin kirjutan Teile sinna Siberisse. Tegelikult on kirja põhjus ka Teie kalli sõbra Helmuti palve.

Kahjuks suri Helmut paar kuud tagasi, aga temas püsis alati lootus Teid veel näha. Tema viimane soov oli Teile kirjutada, rääkida praegusest elust me ümber ja tuletada meelde ilusaid mälestusi kodumaast. Kuna kahjuks ei jõudnud ta ise Teile kirjutada, siis võtsin kohustuse teha seda ise.

Olen 17-aastane tüdruk, kes elab tavalises 21. sajandi maailmas. Ma küll ütlen, et see on tavaline, kuid tegelikult pole see üldsegi see, mida mäletate ilmselt Teie oma kodumaast. Helmut rääkis tihti Teist, ma nägin ta silmis valu ja pisaraid, mis piinasid teda tema viimaste elupäevadeni.

See oli 1949. aasta 25. märtsi ilus varajane hommik, kui Teile järele tuldi ja koos perega rongile pandi. See oli ränk ja raske kõigile. Peale Teie lahkumist muutus kõik. Ei olnud enam mingit ilusat päikesepaistet inimeste silmis, vaid ainult tühjad ja igatsevad pilgud.

Märtsiküüditamise kaotused Eestis olid 2,5% elanikkonnast. Täna teadaolevate andmete põhjal viidi Eestist ära 20 702 inimest ja üks neist olite kahjuks ka Teie.

Praegu on Eesti rahvaarv 2023. aasta seisuga 1 357 739. See arv pole kindlasti väike, kuid ka meil siin praegusel sajandil on ühiskonda ja rahvastikku laostavaid tegureid. Näiteks on alles väga pikalt ja raskelt kulgev koroonaviirus, mis mõjutas rahvaarvu ja tekitas meie riigis olukorra, kus kõik inimesed olid isoleeritud ja sunnitud püsima kodudes. Samas ei ole kõik aga sugugi nii hull, nagu praegu kirjeldasin.

Kui hooldekodus Helmutit külastasin, rääkis ta mulle tihti teie koos veedetud hetkedest.

Arvan, et te mäletate, kui esimest korra Helmutiga pargis kohtusite. Ta rääkis mulle mitmeid kordi, kuidas seal pingil istusite, linnud laulsid ja tegite kokkuleppe seda parki hooldamas käia, et selle ilu ei kaoks. Mul on hea meel Teile teatada, et see park on tänaseks veelgi suurem, ilusam ja tõesti imeline. Siin elab palju pisemaid loomaliike, siia on istutatud erinevaid põõsaid ja lilli. Istusime siin tihti Helmutiga ja rääkisime erinevaid lugusid. Loodan, et ka Teil pole Siberis veedetud aeg ainult nukker olnud ja et leidsite seal midagigi, millest rõõmu tunda.

Läbi Helmuti silmade oli Teie lahkumispäev sünge ja valulik. Ta ei suutnud taluda mõtet, et Teid temast eemale veeti, kuid haiglase oleku tõttu teda kaasa ei viidud. Inimesi, kes Siberist tagasi jõudsid, oli väga vähe ja kahjuks Teie sealt tagasi ei tulnud. Kuid tagasi jõudis Teie vend, kes elab praeguseks samuti hooldekodus. Tal on kaks tublit poega ja naine. Teie vend rääkis teie kohustustest ja töökoormusest. Seda kõike oli kurb kuulda, kuna lootsin, et Siberis elamine ei ole nii keeruline. Tänapäeval ei räägita minusugustele noortele väga küüditamisest ja koolis õpitakse seda alles hiljem. Kuid võin kindlalt öelda, et praegune ühiskond on palju leebem. Eesti on iseseisev vabariik ja õudsel küüditamisel on lõpp. Loodan, et see teave ühiskonna muutumisest paremuse poole lohutab teid ja toob Teie päeva pisemagi päikesekiire.

Kui te lugemisega nii kaugele jõudnud olete, siis kindlasti mõtlete, et kes olen mina või miks kirjutan just mina Teile kirja. Kui Helmut hooldekodusse viidi, müüdi maja maha. Ja just minu pere oli see, kes sinna majja kolis. Maja oli vana ja igasugust kraami täis ning mina uudishimuliku tüdrukuna otsustasin kõik kohad majas läbi tuhnida. Ja nii see juhtuski: olin sorteerimas enda toas asju, kui leidsin pildi. Sellel pildil olete Teie. Teie oma rõõmsa ilmega, imeilusas kleidis seismas sellesama maja ees. Selle pildi tõttu tahtsin teada, kes on see neiu pildil ja hakkasin uurima eelmise majaelaniku kohta. Nõnda kohtusingi Helmutiga ja lugudega Teist.

Kõike paremat soovides

Helmuti sõber Kirsika