/nginx/o/2023/03/24/15216377t1h6f69.jpg)
Tänavu täitus Alma Lindemani sünnist 135 aastat. Lindeman oli esimene naine kõrges riigiametis, kes teenis Eesti riiki Asutava Kogu kantselei ülemana 1919–1920 ja Riigikogu kantselei ülemana 1921–1938.
Virumaa noormees Juhan Lindeman, 23 aastat vana, saab 1883. aasta oktoobris Kullina mõisa vallapolitseilt vallapassi. See kehtib kuus kuud ja annab teada, et temmal lubba on, Balti se on Tallinna-, Riia- ja Kuramaa kubbermangudes ellada, kus temma ise tahab, linnades ni hästi kui maal, ja ta weel ülle nende Balti kubbermangude raja 30 wersta, aga mitte kaugemale. Peale 30 wersta ülle Balti kubbermangude raja ei tohhi muido minna, kui kronopassiga, ja kui Juhan Lindeman ni kaugele tahhab minna, siis temma pea enne sedda walla-passi ühhe kronopassi wasta kreisrentereis ümberwahhetama.
Kuidas asjad täpsemalt käisid, jääb aegade hämarusse, aga Tallinnasse ta jõuab ja siia ta jääb.
1884. aasta mais abiellub Juhan Saksi vallast pärit Marie (Marri) Reinoldsiga. Lapsed sünnivad juba Tallinnas: 1885. aasta kevadel esimene tütar, ema järgi Marie (Mary), 1886. aasta 6. juulil poeg Ferdinand – kellest saab minu vanaisa – ja 1888. aasta 19. märtsil Alma Sophie Lindeman.
/nginx/o/2023/03/24/15216380t1h51e3.jpg)
Millega Juhan Lindeman Tallinnas tegeles, pole mulle täpselt teada. Ema jutust on jäänud meelde, et võis olla voorimees. Igal juhul pidi tal üsna hästi minema, sest ta sai anda oma lastele hea hariduse. Mõlemad tütred õppisid Tallinna I järgu linna-tütarlastekoolis, poeg Tallinna Peetri Reaalkoolis. Lisaks elab tema pere Toompeal, Sagadi mõisa omanikele von Fockidele kuuluvas majas.
Reiside ja seikluste aeg
Noorte Lindemanide tutvuskonda kuuluvad mitmed noored haritlased ja kunstiinimesed. Alma Lindemani külalisteraamatusse on aastatel 1906–1908 teiste hulgas kirjutanud Hans Laipmann (Ants Laikmaa), Aleksander Kapp (vaimulik), Martnad, Rudolf ja Alfred Wallner. Sissekanded on kolmes – eesti, saksa ja vene – keeles. Meeleolud on romantilised ja ootusrikkad.
Rudolf Wallneri (hilisema proviisori) 12. juuli 1907. aasta sissekannet võib lausa revolutsiooniliseks pidada:
Neiu Alma Lindeman!
Wõidelge oma õdede emantzipatsiooni eest!
Wõidelge naisterahva iseseiswuse eest, sest meie emad peawad wabad ja iseseiswad olema, kui meie paremat tulewikku tahame loota.
Algage sellega, et Teie oma õdedele nõu annate iseseiswat elukutset walida. Laitke nendele «guwernantide» ja «bonnede» ametid ära, mis neid wõõraste perekondade orjadeks teewad. Õppigu nemad arstideks, apteekriteks, õppigu nemad käsitöökunsti. Saagu meie naisterahwas adwokaadiks – oma osawõtliku südamega hakkaks ta kõigepealt kannatajate kaitsjaks. Saagu meie naisterahvas pastoriks ja jutlustagu kantslist wabadust, vennastust ja ühesarnasust elaval eeskujul. Saagu naised keskkoolide ja ülikoolide õpetajateks, saagu õpetlasteks ja näitagu meestele, et nad waimliselt sugugi madalamal ei seisa. Saagu meie naisterahvas keemikuks, arhitektiks… Wiimaks – wõtku meie naisterahwas elawalt ühiselu küsimustest osa. Awaldagu ta kõnetoolil ja ajalehe weerul oma arwamusi.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/24/15216381t1h3bff.jpg)
18. märtsil 1938 avaldab Postimees loo pealkirjaga «Laupäeval, 19. märtsil pühitseb 50 a sünnipäeva Alma Sofie Lindeman – esimesi Eesti Vabariigi ametnikke ja meie parlamendi algpäevadest peale riigikogu kantselei juhataja»: A S Lindeman on sündinud ja lõpetanud keskkooli Tallinnas. Ajavahemikul 1908–1917 ta elas Moskvas, olles seal koduõpetajaks, siis pikemat aega Helveetsias (Šveits), Saksamaal, Prantsusmaal, täiendades end võõrkeeltes, ning lühemat aega Inglismaal, Norras, Rootsis ja lõpuks Moskvas ning Kaukaasias. 1917 a algul A S Lindeman asus jälle Tallinna.
Minuni suulisi mälestusi Alma reisidest jõudnud ei ole, küll aga on säilinud eri sihtkohtadest saadetud postkaarte. Noor Alma on romantiline, kogemustealtis ja … edev. 1910. aasta aprillis saadab ta Moskvast uhke kübaraga foto tekstiga: Kodustele saadetud, et näha, missugune ma nüüd olen.
Eesti Vabariigi algusaastad
Aastatel 1917–1918 jõuavad Lindemanide pere rändajad taas kodumaa pinnale. 1917. aasta juulis kokku tulnud Maanõukogu (Maapäeva) esimene esimees Artur Vallner, Ferdinand Lindemani koolivend ja Lindemanide perekonnatuttav kutsub Alma Lindemani tööle.
18. juunil 1932 kirjutab Rahvaleht («Üks juubel. 15 aastat Eesti parlamenti. Riigikogu eelkäija»): Kui preili jõudis lossi ja juhiti Artur Vallneri juure, ütles ta «Tule nüüd mind aitama!»
Noor preili naeris: «Kuidas ma sind siis aitan?» – «Siin on sissetulevad kirjad, need on tarvis registreerida. Samuti on tarvis ära saata telefonogramme. Hakka kantseleitööd tegema.»
Preili Lindeman asuski 2 juulil tööle. Hommikul lahkus ta kodust ja pidi töötama kuni õhtuni, sest tööd oli palju ja töötegijaid vähe. Töö kasvas ühel ametnikul üle pea ja juuli keskel võeti appi teine tööjõud, noor, keskkoolist tulnud prl Alice Puskar.
Lindeman ja Puskar olid poolteist kuud olnud tööl, siis tuli ühel päeval Artur Vallner nende juure kantseleisse ja ütles naerdes:
«Kõik on korras, aga selle kõige tähtsama oleme ära unustanud – kui palju te palka saate.»
Mõlemad noored preilid ei olnud palgaküsimusest üldse juttu teinud ja neile tundus nüüdki naljakana, et tahetakse palka maksta. Senini olid nad saanud ülalpidamist ja korterit vanemate poolt ja oma riigi loomise närvepingutavas töös ja ärevate sündmuste keerises ei pandud palgaküsimusele mingit rõhku. Hiljem määrati neile kindel palk ja maksti saamatajäänud palk tagant järele välja.
Pärast Maapäeva laialiajamist 1917. aasta novembris katkeb selle tegevus terveks aastaks. Maanõukogu vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid siiski põrandaalust tegevust.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/24/15216375t1h6be5.jpg)
Uus-Eesti kirjutab 17. märtsil 1938 («Kui Maanõukogu varandusi peideti enamlaste eest. A Lindemani mälestusi»): Et päästa Maanõukogu tarvilikke dokumente, viis prl Lindeman kõik protokollid, tähtsamad sisse tulnud kirjad, kassaraamatu, šapirograafi, isegi kirjablankette, ümbrikke, tinti, sulgi, kuivatuspressi, käärid jne oma koju, et enamlaste võimu kukkudes oleks võimalik kohe Maanõukogu koosolekut kokku kutsuda. Ning kui enamlased maalt lahkusid, siis läkski kõiki esemeid vaja koosoleku kokkukutsumiseks.
Selleks, et enamlased ei märkaks lauasahtlite tühjendamist, asetas prl Lindeman neisse tühiseid asju – palvekirjade ärakirju ning kirjutas peale «Maanõukogu protokollid». Ta jättis ka kõik võtmed ette, et asjata ei rikutaks mööblit lukkude lõhkumisega.
Prl Lindemani korteris (Kooli 1, praegu Toom-Kooli 1) toimetasid enamlased ka läbiotsimisi. Tal olid asjad ja dokumendid üle maja laiali peidetud. Tähtsamad dokumendid olid peidetud alla keldrisse ühte kasti, kus leidus vanu laste mänguasju. Dokumendid asusid kõige peal. Kui prl Lindeman läks läbiotsimist toimetavate enamlaste saatel keldrisse, värisesid ta põlved nii, et ta vaevalt suutis püsti seista.
«Kas teil relvi on?» küsis enamlane.
«Relvi? Ma ei mõistagi käsitleda relvi.»
«Noh, oleks juba aeg,» käratas enamlane.
«Vaadake järele, kas siin on relvi,» ütles prl Lindeman ja tõstis kähku aluse dokumentidega kastist põrandale. Tema pika seeliku äär kattis dokumendid kinni. Enamlased otsisid kasti põhjast risu hulgast relvi – muidugi tagajärjeta.
Teine ärev aeg oli, kui saksa sõjavägi hakkas Tallinnast lahkuma. Saksa valvepost seisis veel Toompea lossi ees, kui prl Lindeman poetas enese salaja lossi, käis kõik ruumid läbi ja seadis uksehoidja abil asjad Maanõukogu jaoks korda. Kuna sakslased olid kõik elektripirnid ära võtnud, siis tuli toimida küünlatule valgusel.
Kui sakslased olid läinud, algas korrapärane töö Asutava Kogu valimisteks.
Pärast okupatsioonivõimude lahkumist jätkab Alma Maanõukogu kantselei juhatajana kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni 23. aprillil 1919.
1. novembril määratakse Alma Asutava Kogu kantselei juhatajaks. Samal ametikohal jätkab ta Riigikogu kantseleis kuni 1938. aastani.
Vend Ferdinand läheb 1918. aastal Vabadussõtta. Jaanuarist 1919. aastal määratakse ta kitsarööpmelise soomusrongi nr. 2 suurtükirühma ülemaks. Soomusrongil teenides tutvub Ferdinand Valgas elava Ekaterina (Katja) Pernoga, kellest saab minu vanaema. Noored abielluvad Valgas 1919. aasta 22. juunil. Minu ema Victoria (Vivi) sünnib Valgas 5. juunil 1920. aastal. Ristivanemateks on Alma Lindeman, Ada Bogdanow ja Konstantin Lepp.
Pärast tütre sündi kolitakse Tallinnasse, kus elatakse esialgu Lindemanide korteris Toompeal. 1921. aastal on Ferdinandi pere juba Nõmmel, Hiiul. Siin sünnib 25. augustil poeg Ferdinand jun. Pikemalt elatakse Maleva tänaval, mis kannab nüüd Hiiu-Maleva nime.
/nginx/o/2023/03/24/15216376t1h4466.png)
Alma ei ole venna naisevalikuga päris rahul. Esiteks on tegemist «poluvernikuga». Katja isa Ludvig on Tallinnas sündinud eestlane, ema aga venelanna, sündinud Olga Pankina. Kodune keel Valgas oli põhiliselt vene keel. Ka esimeste abieluaastate säilinud kirjad Ferdinandi ja Katja vahel on venekeelsed. Alma ise on väga rahvuslikult meelestatud. Teiseks ei pruugi rõõmsameelne ja seltskondlik Katja Alma arvates olla piisavalt sügavate vaimsete huvidega. Katja ise tundis, et Alma peab teda Ferdinandi karjääri rikkujaks ja pidurdajaks.
Alma ja ta õde Mary ise ei abiellunud kunagi. Helja, Alma nõo tütar, kes käis juba eakana 90ndate lõpus Austraaliast Tallinnas, rääkis, et Alma austajaks oli olnud Jakob Westholm, kuid mingil ajal otsustasid mõlemad, et kumbki on kaua üksi elanud ja harjunud sellega kaasneva vabadusega, mis abielu välistab.
Õde Maryl oli olnud autojuhist peigmees, aga ka selle põlgas Alma ära. Küllap oli motiiviks soov teda enda lähedal hoida. Alma ja Mary elasid koos praktiliselt kogu elu, nii Toompeal kui ka hiljem Nõmmel.
Suhted vennanaisega hakkavad siiski laabuma. Alma tunneb rõõmu vennalastest – need on ju pere ainukesed järeltulijad.
Kahekümnendate aastate keskel saab Alma vastvalminud ametnike elumajas Riigikogu hoone taga neljatoalise korteri kolmandal korrusel, kus on vannituba ja vähemalt kolmekümnendatel aastatel ka telefon. Seal elab ka õde Mary ja isa Juhan kuni oma surmani 1932. aastal. Vend Ferdinand töötab varustusvalitsuses.
Vaikivad kolmekümnendad
Perekondlikult on kolmekümnendad Almale rahulik, kodune ja argine aeg. 1933. aastal kolib Ferdinandi pere Toompeale riigitöötajate majja. Aadress on Lossiplats 1a-20. Õde ja vend elavad taas ühes majas.
Pärast 1934. aasta riigipööret algab nii Almale kui ka ametnikele ebamäärane periood. Lahti neid töölt ei lastud, ametinimetused säilisid, aga kuna senist Riigikogu koosseisu pärast 1934. aasta oktoobrit rohkem kokku ei kutsutud, siis tavapärast tööd praktiliselt polnud. Alma täidab asjadevalitseja ülesandeid, korraldab Riigikogu esimehe esindustegevust, valvab Riigikogu hoone ja kõrvalhoonete korrashoidu.
Märtsis 1938 tähistatakse Alma Lindemani 50. sünnipäeva. Samal aastal on tähistatud suure pidulikkusega Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva ja jagatud aumärke – Alma on saanud Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Ajakirjanduses ilmuvad artiklid temast kui vabariigi esimesest ametnikust. Postimees kirjutab 18. märtsil 1938: A S Lindeman kuulub nende energiliste inimeste liiki, kes ei võigi teisiti täita oma kohuseid, kui hoolikalt ja korrektselt. Seda omadust on võinud juubilari juures kõik tähele panna, kes temaga Eesti iseseisvuse jooksul kokku puutunud.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/24/15216383t1hb5b8.jpg)
Vennatütar Vivi kirjutab oma päevikus: Olin täna t. Alma sünnipäeval (50a). Oli tore. Sain palju häid asju süüa. Külalised olid pr Eenpalu, pr ja hr Pennod, hr Rahamägi (piiskop), pr Pallas ja ta tütar, onu Kurt, Kukk, Tanju, Anta ja meie pere. Kinkisime t Almale ½ tosinat hõbe puuvilja nuge. Üldse kokkvõttes sai t Alma palju kinke, kuid sünnipäeva pidamine läks ka palju maksma.
22. aprillil 1938 määrab Riigivolikogu esimees J. Uluots oma käskkirjaga A. Lindemani Riigivolikogu majandusjuhatajaks. Suvel pärast 1940. aasta juunipööret teatab Riigivolikogu peasekretär Maddisoo, et 20. juuliks tuleb pooltel Toompea elanikel ametikorteritest välja kolida. Repressioonidest Alma siiski pääseb.
Alma suhtles paljude riigitegelastega, kuid tema poliitiline sümpaatia kuulus vaieldamatult Jaan Tõnissonile. Perega on suhted nii lähedased, et kui Alma vennatütar Vivi tudengina Tartus käis, peatus ta Tõnissonide kodus.
Vivi päevikust 18 märtsil 1940 Nõmmel: Täna jõudsin Tartust tagasi – oli tore. … Peatusin Hilja Tõnissoni juures. Pidin küll algul Tui Koorti ja Kadri Koniku juurde minema, kuna aga Hilja kedagi peale minu enne ei tundnud, siis olin sinna kutsutud. Nii pr kui ka hr Tõnisson olid väga kenad – oli omaette tuba jne. Üldse olin Tartust ja selle elust vaimustatud. Valin Tui oma emaks.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/24/15216379t1h34b5.jpg)
Lähemalt suheldakse ka Eenpalude ja Pennodega. Samas oli Almal ka üllatuslikke suhteid. Nigol Andresen kirjutab oma mälestustes («Pöördeline kuu» kogumikus «Eilsest tänasesse»):
Valitsuse kantselei juhatajaks oli endine Riigikogu kantselei juhataja Alma Lindeman. Ta oli näiliselt apoliitiline, olgugi kodanlikus keskkonnas paljude tutvustega, Pätsi vaikne vastane ja igasuguse opositsiooni tundmatu sõber. Olin Alma Lindemaniga kokku puutunud üsna möödaminnes ajal, kui olin viimase Riigikogu liige, ja siis hämmastas ta mind äkitselt oma üllatavate suhetega. 1935. aasta suvel kutsus Alma Lindeman mind ootamatult oma korterisse Riigikogu hoone taga, ütlemata, mis põhjusel. Kodus tutvustas ta mind Austria juhtiva kommunistiga. Ta naine oli mõne aasta eest Eestis käies Alma Lindemaniga tutvunud ja nüüd kasutas mees Toompea korterit kui kõige kindlamat. Narva kaudu Moskvasse ja tagasi sõites ei äratanud välismaalane nii tähelepanu. Sellest ei järgne, nagu oleks Alma Lindeman kommunist olnud. Kuid ta oli aus inimene ja pealegi opositsioonis valitseva võimuga.
Pensionita pensionär
Vend Ferdinandi pere kolib 1938. aasta sügisel Nõmmele, Rahumäele. Näituse tänav 4 asuv korter hõlmab terve teise korruse, on avar, kuid halva planeeringuga ja ilma mugavusteta.
Pärast ohvitserist pereisa Ferdinandi arreteerimist ja perepoeg Ferdinand jun mobiliseerimist Nõukogude armeesse 1941. aasta suvel jäävad Näituse tänava korterisse kolm naist: Vivi, Katja ja pikaajaline koduabiline, juba eakas Anna. 1943. aasta aprillis võetakse korterisse Jaan Jaagus, peretuttavast noormees Pärnumaalt Lõo talust, kes on mobiliseeritud tagalateenistusse lennuremonditehases. Näituse tänava korterisse jääb ta kuni oma ülikooliõpingute lõpuni 1950. aastal.
Jaan Jaagus kirjutab oma käsikirjalistes mälestustes 2011. aastal: Alma oli vallaline ja väga võimukas. Mary oli kindlalt õe mõju all. Alma Lindeman oli olnud Eesti Vabariigi aastatel pikka aega Riigikogu kantseleiülem, kust ehk pärines tema range iseloom või selle väljakujunemine. Ta oli meelsuselt äge Jaan Tõnissoni pooldaja ja Pätsi mitte just vaenlane, kuid põlgaja, milliseid ütlusi sain minagi kuulda. Alma ja ta õde käisid minu seal elades Katjat ja Vivit külastamas umbes kord kuus.
:format(webp)/nginx/o/2023/03/24/15216378t1h2080.jpg)
1944. aasta 15. aprillil abiellub Vivi Tali vallast Peratsaare suurtalust pärit Karl Talloga, keda pereringis hüütakse Kaatsiks. Küüditamisest pääses ta oma Väimela õpingute tõttu. 1944. aasta sügiseks on sõda üle elatud. Ferdinandid tagasi ei tule.
Alma ja Mary kolimisest Näituse tänavale kirjutab oma mälestustes Jaan Jaagus. Tema mäletamist mööda toimus see 1948. aasta sügisel: Siis juhtus aga selline lugu, et Katja meheõed Alma ja Mary visati oma korterist välja mingitel segastel põhjustel ja nad tulid meile Katjalt abi paluma. Nad kolmekesi pidasid paar päeva nõu, küsisid veel minu arvamist, kus ma erapooletult aitasin asja vaagida. Venitada ei saanud, sest katusealust oli kiiresti vaja. Niisiis, põhiliselt humanistlikel kaalutlustel anti õestele luba Näituse tänavale kolida. Ja juba alanud ülikoolitöö ajal toimuski nende varanduse kolimine vist kahe veoautotäiega. Ma ei mäleta jällegi, kuidas me siis pärast saime magada. Anna veel elas, uusasukad Alma ja Mary said tagant magamistoa ja Katja, Vivi ning Karl pidid järelikult kasutama keskel asuvat söögituba. Ma ei mäleta ka, et Karl oleks maganud Mihklist vabaks jäänud diivanil. Oligi kitsas käes ja ega arusaamatused varsti tulemata jäänud. Sealt algaski Karli tahtmine hakata oma maja ehitama.
Mina elasin koos tädi Almaga ja Maryga Näituse tänaval viis esimest aastat. Alma, Mary ja minu vanaema pensioni ei saanud. Siiski said vanatädid sotsiaaltoetust, mis oli mingi 11 rubla kuus. Alma andis kodus tunde. Mary käis aeg-ajalt lapsi hoidmas ja teenis sellega lisa.
Minu ema ja isa olid 1950. aastal Polütehnilise Instituudi lõpetanud ja käisid tööl. Saadi hakkama.
Mind Alma hoidis – olin ainus kolmanda põlve järeltulija Lindemanide liinis, kuigi enam mitte Lindemani nime kandja.
Minu viiendat sünnipäeva peeti 1959. aasta mais juba isa ehitatud majas Nõmmel, kilomeetri kaugusel vanast kodust. Alma ja Mary jäid oma tuppa, ülejäänud kolme tuppa kolis vanaema õetütre, lastekirjanikuna tuntuks saanud Erika Esopi pere.
Alma suri 14. jaanuaril 1964. aastal. Matustest on mul isiklik mälestus. Mäletan, et meie juurde tuli grupp inimesi ja üks proua tutvustas neid: «Siin on Riigikogu inimesed.» Natuke nagu riiklikud matused nõukogude ajal!
Alma Lindemani iseloomustas väärikus ja jäägitu ausus
Alma Lindemani tundlikud kujunemisaastad jäid aega, mil Tallinna eesti seltskond koondus ühtseks jõuks, et haarata võim baltisakslaslikus linnavalitsuses ja mil naised söandasid tänaval kübarat kandes eesti keelt rääkima hakata. Nn rännuaastad Venemaal ja Euroopas avardasid maailmanägemist ja panid aluse väga heale keelteoskusele.
Aastatel 1917 kuni 1940 pühendus Alma Lindeman jäägitult Eesti Vabariigi teenimisele kõrgema ametnikuna: kuni aastani 1934 Riigikogu kantselei juhatajana, hiljem asjadevalitseja kohusetäitjana ning Riigikogu hoone majavalitsejana.
Ilmselt parima iseloomustuse Alma Lindemani tarmukusele on andnud Mari Raamot oma mälestustes, jutustades Ajutise Valitsuse esimestest tööpäevadest: «Kõige selle töö ja askelduse seas liikus sale pikk neiu, mustas riides, juuksed lihtsalt taha soetud — see oli vist prl Lindeman. Ta oli varsti seisukorra peremees ja jagas kindlal sõnal käskusid. Saatis ühe käskjala sinna, teise teise kohta.»
Ei olnud riigi ülesehitamise aastatel kerge olla nii vastutaval ametikohal, tagada vähese personaliga töö sujuv kulgemine, heidelda kaubapuuduses, lahendada olmemuresid ja kanda hoolt töödistsipliini eest.
1922. aastal valminud rahvaesinduse uus hoone sai Alma Lindemani jaoks tõeliseks koduks, mille eest ta hoolitses kui oma silmatera eest. Kantselei töö juhtimise kõrval suutis naine organiseerida nii valimiste asjaajamist, hooldada inventari ja ladusid, hoolitseda Riigikogu esimehe korteri eest kui ka korraldada vastuvõttusid ja pidulikke koosviibimisi. Arvestades Alma täpsust, hoolikust ja nõudlikkust, valitses auväärse parlamendi hoonetes alati eeskujulik puhtus ja kord.
Alma Lindemani iseloomustas väärikus ja jäägitu ausus. Oma isiklikke eelistusi kõrvale jättes teenis ta alati eelkõige iseseisva Eesti riigi rahvaesindust. Arvamusi Pätsi valitsemisviiside kriitika kohta kuulsid vaid lähemad pereringi kuuluvad inimesed. Heili Reinart