JUHTKIRI ⟩ Maadevahetuse vaim tuleb riigiametitest välja ajada

Päeva karikatuur 23.03.2023 Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Looduskaitsealuste piirangutega krunte enam vahetada ei saa, neid saab üksnes riigile müüa.
• Riigiametnikele on jäetud väga suur otsustusruum, missugust hinda ostetava maa eest maksta.
• Ebamäärased hindamise reeglid võimaldavad ametnikel maaomanikke ebavõrdselt kohelda.

Eesti Wabariigi ajal lauldi, et kes on rikas, selle jaoks kõik uksed valla, kes on vaene, lendab tihti trepist alla. Sada aastat on vahepeal mööda läinud, aga riik ei ole oma subjektide kohtlemise praktikat eriti muutunud, seda iseäranis suurtes asjades.

Tänases lehes on ülevaade riigikontrolli aruandest selle kohta, kuidas kujuneb maa hind juhtudel, kui looduskaitsealuseid maid võõrandatakse riigile. Postimehe järeldus aruande tulemustest on, et tegu on sogasest veest kala püüdmisega, kus lisaks kõigele võivad otsad ka vette viia.

Riigi ja omanike vahelised tehingud maaga on ajalooliselt kurikuulsad. Meenutada tasub kunagist maadevahetuse afääri, mille käigus anti pistise eest mõjukatele omanikele looduskaitsealuste kinnistute eest vastu hinnalisi arenduspotentsiaaliga krunte. Afääri avalikuks tuleku järel lõpetati maade vahetamine ära kui liiga korruptsiooniohtlik, praegu saab looduskaitsealuste piirangutega krunte riigile üksnes müüa.

Kuigi müük toimub maa hindamise alusel, on ametnikele jäetud otsustusruum sedavõrd suur, et sama krundi eest võiks seda eri viisil hinnates maksta väga erinevat hinda. Ja praktikas seda pahatihti ka tehakse.

Kõige markantsem näide on Emajõe-äärne seitsme hektari suurune üleujutusalune lammi-madalsoo krunt Tartus, mis jääb üleujutuste ajal vee alla. Sel põhjusel on peaaegu kogu krundi alale kehtestatud ranna ja kalda ehituskeeluvöönd. See tähendab, et tegu pole elamumaaga, mis peaks hinda tublisti vähendama. Ometi suutis maa omanik, suurettevõte AS Nordecon saada maale hindamisakti elamumaa hinnaklassis ja riik ostiski maatüki selle hinnaga ära.

Ametnikele jäetud otsustusruum maa hindamisel on sedavõrd suur, et sama krundi eest saab maksta väga erinevat hinda. Et vähendada korruptsioonivõimalust, tuleb reegleid täpsustada.

Iseenesest on ametnikest väga suuremeelne otsustada maade ostmisel omaniku kasuks, sest riik on selliste tehingute puhul alati omaniku suhtes jõupositsioonil. Peab ju omanik arvestama riigi seatud looduskaitsepiirangutega ja huviga rajada ühiskondlikult olulist taristut.

Kuid põhiseaduse paragrahvi 32 järgi on eraomand puutumatu ja seda võib omaniku tahte vastaselt omandada vaid õiglase ja kohese hüvituse eest. Arvestades, et Nordecon sai riigilt vesise jõeluha eest rohkem kui 4000 eurot hektarist, ei saa keegi öelda, et hüvitis ei olnud õiglane.

Paraku näitab riigikontrolli aruanne, et ametnikud ei ole mitte kõigi omanike suhtes ühtviisi vastutulelikud. Näiteks RMK-l on maade ostmiseks aastas viis miljonit, paraku tehakse tehinguid näpuotsaga, sest riik pakub omanikele sedavõrd vähe, et nood jätavad oma maad pigem müümata.

Omanike ebavõrdse kohtlemise probleem on olnud õhus ka Nursipalu omanikele maade hüvitamisel. On avalik saladus, et ametnik võib teha oma arvestused väga suuremeelselt, aga sama hästi ka nii ihnsalt, et mingist õiglasest hüvitisest ei ole juttugi. Mõnikord ei aita ka sõltumatult eksperdilt tellitud maa hindamine. Riik pakub ikka oma, mitu korda madalamat hinda, ja kui omanik kohtusse läheb, võib riigile õiguski jääda.

Seega on maade hindamise reeglid liiga ebamäärased, võimaldades ametnikel karistamatult maaomanikke ebavõrdselt kohelda. Siin on vaja selgemat regulatsiooni, et maadevahetuse vaim lõpuks valdkonnast välja ajada.