Maarja Vaino ⟩ Keele «vabastamine» ja vihakõne seadus muudavad meie kohtusaalid imede õueks

Maarja Vaino Kuku raadios Foto: Konstantin Sednev

Ühiskond paistab oma mugavuses vajuvat tagasi väikelapse staadiumisse ja keele «vabastamine» on selle taandarengu üks sümptom. Vihakõneseadus paistab selles kontekstis aga püksirihmaga vanemana, kes karistamisega püüab tõestada, et kontroll on tema käes, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Hiljuti rabas paljusid eestlasi teadasaamine, et filoloogia doktorant ei tunne sõnade «liiderlik» ja «osavõtlik» tähendust. Mõnes mõttes ei ole selles midagi üllatavat, sest aastaid ja aastaid on ju räägitud sellest, et koolides on eesti keele tunde liiga vähe. Ja mitte ainult eesti keele tunde – ka eesti kirjanduse tunde, mis on laialdase sõnavara omandamiseks märksa olulisem, sest just ilukirjandus kannab endas väljendusrikkust.

Ka kõrgharidus ingliskeelestub jõudsalt, eesti kirjanduse ja kultuuri õpetamine on aga sellega käsikäes aina marginaliseerinud. Võiks ju eeldada, et üldteadmisi eesti kultuuri kohta õpetatakse sissejuhatava loengusarjana kõigil erialadel, sest ülikool võiks ju tähendada haritust laiemalt, mitte ühe eriala kitsama haru tundmist. Praegused ülikoolid näivad olevat võtnud mingi muu suuna ja see on omal moel nüüd ühe doktorandi väljaütlemise tõttu ka laiema avalikkuse ette laotunud.