FOTO: Repro

Valis Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2011. aasta aastaauhindade põhižürii koosseisus Rebekka Lotman (esimees),  Marika Mikli, Triinu Tamm, Toomas Kall, Margus Kasterpalu.


Arne Merilai
«Vokimeister. Kriitilisi konst­ruktsioone 1990 – 2011.»
Tartu Ülikooli Kirjastus,
615 lk

Käsud ajaloos

Kogumik kätkeb TÜ eesti kirjanduse professori Arne Merilai kriitilisi ja teoreetilisi teoseid. See hõlmab kogu aega tänaseni, mil Merilai on olnud doktorikraadi omanik; on tähelepandav, et ta valiti professoriks alles 21 aastat pärast PhD kaitsmist, see viimane juhtus aga sama noorelt kui Uku Masingul.

Merilai tähtsus meie kultuuris on eelkõige seotud tema õppejõuks olemise ja uue põlvkonna kasvatamisega. Ta armastab paradokslevat stiili, mille sünnikohaks kateeder, sest uljad hüperboolid hõlbustavad üliõpilastel õpitu meelde jätta. Tõelise küpsuse on ta saavutanud unenäolise romaaniga «Türann Oidipus» (2009) ja kogumikuga «Inimesepoeg valgel laeval» (2010), mis näitas, kui paljudest vaatenurkadest võib ühele klassikule läheneda.

Taaskasutust leiavad Merilai «Mäeküla piimamehe» psühhoanalüüs, toimub sissevaade Kristeva chora-teooriasse, «papa, mamma ja mina poeesiasse» ja Paul Grice’i implikatuuridesse, mis mõjutasid tehisintellekti loomise teooriaid. Merilai kirjandus- maastikuvaateid võiks iseloomustada sõnadega «terve, kodune, vaevu oidipaalne keskkond», millega ta ise iseloomustab mõnesid Masingu luuletusi.

Ühe Merilai väite vastu võib ka vaielda. Artiklis «Püve Peetri riukad» väidab autor, et kui tekkisid mingid nähtused kirjandusloos, siis ei ole see mitte juhus. Kui inimesed on aegruumilised objektid, siis tegutsevad nad operaatorite ehk lülitustega, näiteks xyz. Oletame, et jada xyz töötab hästi, tal on käsklus PLUG. Siis aga tuleb uus käsk PLUG2, mingid uued elemendid ilmuvad jadasse ja jada on nüüd xay (kõik lk 227). 1980. aastatel mõeldi tihti, et inimeste mõtlemist ja arutlemist saaks analüüsida küberneetiliselt.

Siis aga kirjutasid Lukov ja Sergejev ajakirjas Voprosõ Kibernetiki artikli «Opõt modelirovanija mõšlenija istoritšeskih dejatelei». Selgus, et mingeid jadasid reaalses elus siiski «hulga liikmete omaduste lisamise või kaotamise teel» ei teki, nagu arvab Merilai. Ajaloolised tegelased (mitte kirjandustegelased), nagu näiteks Luther, Marx, Napoleon ja Hitler, alluvad vähem juhuste loogikale kui näiteks Püve Peetri taolised tegelased.

Peaksime olema õnnelikud, et Merilai on meid kõik need aastad õpetanud.

Aarne Ruben
kirjanik

---------------------
Tõnu ­Õnnepalu
«Ainus ­armastus»
Varrak,
355 lk

(Vahe)kokkuvõttev Õnnepalu

Mitutkümmet teksti koondava arvustus- ja esseekogumiku saatetekstis tunnistab autor, et raamatu kokkupanek sündis Varraku toimetaja Marek Tamme soovitusel. Samuti seda, et koostamisel on eelistatud pikemaid, põhimõttelisemaid palu – suurem osa n-ö jooksvatest arvustustest olevat kaante vahelt välja jäänud.

Õnnepalu ei varja, et ka mitu tema varasemat luule- ja proosaluulekogumikku ning päevikutki on sündinud Tamme algatusel. Nii et «Ainsas armastuseski» tellitud käsikirjad kirjutas tellimuskirjanik? Selles tähenduses kindlasti mitte, sest tellijaid (st avaldamiskohti) jagus ajavahemikus 1992–2011.

Kuigi tutvustus lubas, et «23 teksti annavad ülevaate Õnnepalu kirjandusalase mõtte kujunemisest ja muutumisest» kahekümne aasta kestel, pole see täielik tõde. Õnnepalu on ikka tema ise, kirjutagu ta Õnnepaluna, Emil Todena või Anton Nigovina. Või veelgi täpsemalt öeldes: ka Tode ja Nigov mõjuvad õnnepalulikuna, kuigi autor hoiab nende nimede all loodu ja n-ö päris iseenda vahel distantsi. Ning julgen öelda: Õnnepalu põhijoon – olgu ta siis parasjagu luuletaja, prosaist, päevikupidaja, arvustaja või esseist – on püsinud paigas, sümpaatsed tsunftikaaslasedki jäänud samaks.

Keda Õnnepalu siis ainsana armastada võis, praegugi armastab ja loodetavasti tulevikuski armastab? Eks ikka endale eriti südamelähedast kirjandust ja kirjanikke. Kui uskuda lõpus paiknevas nimeregistris olevate kirjete arvu, on tema südames olevate kirjainimeste esiviisikus kaasmaalastest Aleksander Suuman, Viivi Luik, Betti Alver, Jaan Kaplinski ja Anton Hansen Tammsaare. Maailmakirjanduse suurtest korduvad ­nimed François Mauriac, ­Charles Baudelaire, Marcel Proust ja Fjodor Dostojevski...

Mida kokkuvõtvat ikkagi arvata parimas loomeeas ja laia ampluaaga kirjamehe seni viimasest teosest? Tore, et tehtud sai, ootame uusi. Jääb vaid loota, et Õnnepalu raamatute väljaandmise tempo püsib praegusel tasemel, et jagub nii pikemate kui ka lühemate vormide tellijaid ning loomulikult ka tema kirjutamiskergust nautivaid lugejaid.

Tõnis Poom
Postimees
------------------
Toomas ­Raudam
«Essee ­sõprusest»
TLÜ kirjastus, 240 lk

Toomas Raudam ja sõpruse päike

Sõpruse teema on viimasel ajal eesti kultuuripildis olulisel kohal, sõprusest räägitakse, selle ümber on loodud diskursus, ütleks üks teatud kiilaspäine filosoof. Teemad ei tule päevakorrale iseenesest, nende taga on peidus mingid varjatumad ühiskondlik-tundepoliitilised hoovused, nende puhul võib rääkida episteemist, võiks jätkata toosama filosoof.

Hiljuti ilmus Vikerkaare topeltnumber, mis oli juhtumisi sõpruse eri, samuti sülgas trükipress välja prantsuse mõtleja Jacques Derrida teose «Surma and», kus sõprusel ka oluline roll täita on; algas kõik see aga möödunud suvel ilmunud Toomas Raudami (suure Derrida-sõltlase) fiktsiooni ja esseeraamatu piiril liikuvast (või oleks õigem öelda hõljuvast) «Esseest sõprusest».

Sõprusest on kirjutatud enne Raudamitki (ja Raudam neid kirjutajaid hoolsasti ka oma teksti sisse ja välja lülitab) ja kirjutatakse ka pärast Raudamit, sest joomise kõrval on see kirjanduse teine oluline teema.

Toomas Raudam ja sõprus, kes ja millised on Raudami sõbrad ja kuidas ta neid kohtleb ning kuidas nad sellise kohtlemisega rahul on – nii võiks laias laastus selle tegelikult igasugustele üldistustele küllaltki allumatu teksti kokku võtta. Raudami sõpradeks on nii inimesed kui ka tekstid ning tekstidest ongi üldjoontes juttu rohkem – tekstidest, mis räägivad inimestest ja nendevahelistest sõprustest, tekstidest, mis on kirja pandud kirjutuslaua taga istudes ja raamatutest ümbritsetuna.

Vahel võib tunduda – nii Toomas Raudami puhul üldisemalt kui konkreetse esseeraamatu kui miks mitte Raudami kirjasõbra Derrida tekste lugedes –, et kogu see kirjatähtede omavaheline suhtlemine kisub hermeetiliseks. Kui sellised asjad tunda annavad, siis puhkad, tõmbad hetkeks hinge ja tormad jälle tekstimassiivi – see kõik võib ennast ära tasuda.

Raudam painutab keelt, loob keele sisse nišše ja nüansse, mis ehk ka sõpradega kommunikeerumisel abiks võivad olla. Võib aga ka juhtuda, et neid nišše on nii palju, et sealt edasi ei tulegi enam midagi, ainult tummus ja laialijooksnud sõbrad. Päike ilmselt ikka paistab, see ei kao kuhugi – pole voli.

Janar Ala
kultuuriajakirjanik
-----------------

Tarmo Toom
«Sest sinu ­silmale pole suletud süda kätte­saamatu»
Allika, 310 lk

Filosoofist piiskop

Tarmo Toom kirjeldab Augustinuse elu uuemaid uurimusi (nt Oxfordi 2007. a konverents) kasutades muhedat vormi. Kuidas teismeline Augustinus hängis tuttavatega, proovis seksielu ja tegi pulli (lk 87) ja hakkas 17-aastaselt tüdrukuga koos elama.

Vaba kooselu oli loomulik mehe abiellumiseani, siis pidi mees oma armukese (ja poja) maha jätma. Augustinus katkestab 16 aastat kestnud kooselu. Põhjuseks ema ja ühiskonna surve, sest abielluda said seisuselt ja varalt võrdsed. Ka katoliiklikud kiriklased ei lubanud vabaabielulisi ristimisele (lk 127). Augustinus jääbki suhtekatkestust kahetsema ja hiljem arvab, et võiks lubada vabaabielus olevatel ka abielluda.

Augustinuse elu tegi läbi mitu üleminekut. Ta tegeles kõnekunstiga ja sattus manilusse, mis oli loodud inimkonna universaalreligiooniks (pidi asendama kristlust, budismi ja zoroastrismi).

Tema religioosne innukus murenes filosoofiliste raamatute mõjul. Augustinus kujunes osavaks mõtlejaks tänu poolt-ja-vastu arutlusviisi (dialektilise meetodi) äraõppimisele. Seejärel vaimustub platoonilisest kristlusest, moefilosoofiast. Haigestununa pöördub katoliiklikusse kristlusesse.

Kommentaaride avaldamine eraldi raamatuna võimaldab autoril valida teemasid. Toom kasutab arutlemisel Cicerot, Plotinost ja Menoni. Et vältida platoonikutelt pärinevate õpetuste (nt kolmainsus) nimetamist paganluseks, näitab kiriku ja platoonikute õpetuste erinevusi.

Ta kirjutab ka hingeanalüütikute arvamustest «Pihtimuste» põhjal, et selle autor on kompleksides lõhestunud neurootik (lk 26). Hiljem selgub, et Augustinus olevat «Pihtimuste» esimesed üheksa peatükki osaliselt kopeerinud Cyprianuselt.

Teoses on ladina sõnad kohe eestistatud. Aga eestistada oleks võinud ka muid võõrsõnu: metafoor (võrdum), analoog (sarnasus), doktriin (põhiõpetus), mateeria (aine) jms. Probleemne on A. Thomase peateose nimi, sest sakslaste tõlke pealkiri on hoopis «Summa Theologica».
Toomi teos paigutub eestikeelses filosoofias antiigi ja uusaja vahel oleva tühimiku algusesse.

Leho Lamus
 EAÕK Püha Platoni seminari filosoofia lektor
-------------------------
Peeter Torop
«Tõlge ja ­kultuur»
Tallinna Ülikooli kirjastus, 231 lk

Tõlgime ennast ja teisi

«Tõlge ja kultuur on loomuldasa kokkukuuluv mõistepaar. Tõlge on alati kultuurinähtus ning kultuur on alati tõlkeline.» Selle mõttega alustab rahvusvaheliselt tunnustatud kultuurisemiootik ja Eesti ainus tõlketeoreetik professor Peeter Torop oma mullust humanitaarteaduslikku monograafiat Tallinna Ülikooli kirjastuse sarjast «Heuremata» ja sama mõttega pisut teises sõnastuses ta kokkuvõtteosas teose ka lõpetab.

Tänapäeva Eestis valitsevas kultuuripildis, kus tõlkija on igaüks, kes vahel viitsib (siinkirjutaja kaasa arvatud), on sellise teaduslikest põhimõtetest lähtuvalt, aga ka tõlketeaduse ja muude sellega seotud kultuurisemiootiliste distsipliinide väliselt hõlpsalt loetavalt kirjutatud raamatu järele muidugi karjuv vajadus. Sest loomulikult on taasiseseisvusajal puhkenud tõlkebuum toonud endaga ka ohtralt halbu tõlkeid ja tõlkekultuuri keskmise languse.

Marek Tamm kirjutab Diplomaatias (märts 2010) buumi statistikat mõtestades, et «märksa olulisem on selle sisuline tuum: kultuurisuhtluse hiigellünkade kiire täitmine, mõne aastaga mõne kümnendi tegemata töö korvamine. Eraldi tasub toonitada, et mitte kunagi varem pole eesti keelde tõlgitud sellises koguses filosoofilist ja teoreetilist kirjasõna, nagu viimasel viieteistkümnel aastal».

Positiivse suunaga paratamatu olukorra kõrval (meil on lõpuks võimalus targaks saada) vajavad – kuni turg nõuab – tõlkimist ka lugematud teleseriaalid ja lastekoomiksid ja tõlkeartiklid ajaviiteajakirjades, rääkimata pakenditest ja reklaamidest.

Ka reklaamidest, filmidest, meediakeskkonnast, ühiskondlikest ootustest ja kommunikatsioonist üldisemalt teeb Torop «Tõlkes ja kultuuris» intersemiootilise ruumi keskel ja distsipliinikultuuri kõrval juttu, jõuab aga igas peatükis välja igasuguse tõlke kultuurilise tähenduseni ning rõhutab raamatuga, kui tähtis on, et kultuuri kandjad ise kultuuri mõistaksid, mille üheks oluliseks eelduseks on kultuuri tõlkevõimelisus, kokkuvõttes üks iga riigi identiteedi möödapääsmatumaid osi.

Valner Valme
Postimees
--------------------

Ülo ­Mattheus
«Vabanemine kuulmise läbi: mälestusi ­surmast»
Loomingu ­Raamatukogu, 53 lk

Retk vabanemisse

«Vabanemine kuulmise läbi» räägib tundliku uskumuslikkusega lähedaste inimeste surmadest, kuni jõuab viimases peatükis Guatama surmapäevani. See teeb selle raamatu kummastavakski, sest ehkki tegu on mälestuste raamatuga, tekib tõepoolest lugemisel küsimus – kas Mattheus räägib oma mälestusest ühes eelnevatest eludest või on tegemist omaette novelliga.

Esimese uskumiseks peaks lugejal loomulikult olema Mattheusega sarnased vaated. Seetõttu on raske tõmmata joont esseistliku mälestusteraamatu ja ilukirjanduse vahele ning Mattheus jääb kusagile žanripiiride vahetasandile. Nii torkab «Vabanemine kuulmise läbi» kindlasti kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominentide hulgas silma.

See on tavatu ja kummaline raamat, mida esmakordselt lugedes ei oskaks küll esseistika alla liigitada. Ikka jääb kripeldama mõte, et tegemist on ilukirjandusega. Aga nagu kogemused surmaga ja surm ise on tasandiks kahe elu vahel, on ka «Vabanemine kuulmise läbi» ehk märgiliselt nii kirjutatud, et selle struktuur kannaks sama mõtet, mida kannab endas sisu.

Tõenäoliselt üks kõige südamlikumaid kohti terve teose vältel on see, kui Mattheus kirjeldab oma tundmusi ajal, mil Laika kosmosesse lennutati. Kuidas ta hiljem budismi avastades talle surmaraamatut ette luges ning teeb seda mõttes siiamaani.

Ka annab raamat hea ülevaate Eesti lähiajaloost, nagu on ka tagakaanel kirjutatud, kuid kindlasti paelub lugejat enam Mattheuse tundlik stiil ja sügav teadmine surma olemusest ning lõpus kõlav vabastav mõte: «…kuidas küll saaksin ma rahu leida ja lahkuda maailmast, milles mu kallid inimesed sünnivad ja surevad ikka uuesti? Kes küll hoiaks nende kätt ja vaataks nende silma sel hetkel, kui nad lahkuvad? Kui mitte mina, siis kes?»

Lugeja jääb mõttesse ja vajub pärast lugemise lõpetamist sügavasse rahulikku unne. Selleks et hommikul rahulikuma eluvaatega ärgata. «Kui mitte mina, siis kes?»

Joanna Ellmann
kultuuriajakirjanik

Esseistikas oli ­nomineeritud ka ­
Arne Merilai
«Õnne tähendus: Kriitilisi emotsioone 1990–2010»