Kahtlustus pole veel süüdistus, aga Eesti jaoks nii olulise karjääriga isikute puhul tuleb arvestada, et avalikud hinnangud tulevad kiirelt. Ja põhiline hinnang saab olla vaid ühene: korravalvur peab olema üdini aus, ja kui ta seda ei ole, siis ta oma ametisse ei sobi. Ühtlasi heidab see juhtum halba varju kahe tippspetsialisti senisele tööle – paraku isegi juhul, kui seda on tehtud südamega ja hästi.
Siin vajavad selgeks rääkimist ilmselt päris mitmed asjaolu, mis on seotud politseinike ametipensioniga, staažiarvestusega ning tippametnike andmisega ühest ametkonnast teise «laenule».
Tekib ka küsimus, kas on õiglane, kui üleminek ühest ametkonnast teise, mis paljudel juhtudel ongi otstarbekas lahendus, katkestab pensioni väljateenimiseks vajaliku staaži.
Kuid need küsimused ja küsitavused ei saa kuidagi õigustada juhtide väärkäitumist. Korravalvur peab alati lähtuma korrast, mis kehtib ühtemoodi nii tema, tema vahetute alluvate kui ka kõigi teiste isikute jaoks.
Võib ju tunduda tohutult ebaõiglane, kui sul on mingi soodustuse väljateenimisest puudu vaid paar tühist staažiaastat.
Kuid rohkem või vähem võivad sarnaste asjaoludega kokku puutuda kõik tublid kodanikud, mis aga ei tähenda, et neil on voli, võimalus või õigus nihverdada.
Heldna ja Vaheri juhtumi teeb eriti valusaks see, et tegemist on inimestega, kelle vahetu töö on seista tippjuhina õiguskuulekuse ja korrektse käitumise eest.
Seaduse ees on kõik võrdsed ning tippjuhtide kohta esitatud kahtlustuse menetlemisel ei tohi teha hinnaalandust.