Gustav Kalm ⟩ Ühetaoline tulumaks suurendab ebavõrdsust ja pärsib Eesti konkurentsivõimet

Kes maksusüsteemi tegi? Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Eesti maksusüsteem on üks ebavõrdsemaid kogu Euroopas
• Eestis on vaesed vaesemad kui mitmes muus Euroopa riigis.
• Maksuküürust loobumine muudaks olukorra veel halvemaks.

Financial Timesis ilmus septembris provokatiivse pealkirjaga artikkel «Suurbritannia ja USA on vaesed ühiskonnad mõnede rikaste inimestega». Soovitan seda lugeda eriti praeguste koalitsiooniläbirääkimiste taustal, kus Reformierakond ja Eesti 200 võivad soovida ellu viia maksureformid, millega Eestis keskmise ja kõrgema sissetulekuga inimeste maksukoorem väheneks ning madalama sissetulekuga inimeste panus riigieelarvesse kasvaks, kirjutab New Yorgi Columbia ülikooli antropoloogia doktorant ja Harvardi ülikooli õigusteaduskonna külalisteadur Gustav Kalm.

Artikli tuum oli see, et ehkki Suurbritannia ja USA jõukaimad elanikud on üleüldises OECD riikide arvestuses esirinnas, on USA ja Suurbritannia vaeseim kümnendik tükkis vaesem kui paljude teiste arenenud riikide vaeseim kümnendik.

Üllatav on võrdlus Sloveeniaga. Ehkki jõukad britid teenivad poolteist korda enam kui jõukad sloveenlased, on keskmike sissetulek Sloveenias ja Suurbritannias võrreldav. Mis on aga veelgi üllatavam – Sloveenia kümme protsenti vaeseimaid teenib veidi rohkem kui nende Briti või Ameerika saatusekaaslased ning Sloveenia vaeseima viie protsendi sissetulek on suisa viiendiku võrra suurem kui samal sissetulekurühmal Suurbritannias.

Mis on sel pistmist Eestiga? Ehkki Eesti ja Sloveenia on laias laastus sarnase elatustasemega väikesed ja tublid endised postsotsialistlikud riigid, ei oleks selles artiklis kuidagi Sloveeniat Eestiga asendada saanud. Kuigi SKT inimese kohta ning inimarengu indeks on Eestis ja Sloveenias üsna ühel tasemel, teenib Eesti vaeseim kümme protsenti  vaid kaks kolmandikku nende Sloveenia saatusekaaslaste sissetulekust. Samas teenib kümme protsenti jõukaimatest Eestis ja Sloveenias ühepalju. Eesti jõukaim kolm protsenti teenib aga suisa 25 protsenti rohkem kui Sloveenia jõukaim kolm protsenti. Lühidalt, Eesti rikkad on rikkamad kui Sloveenia rikkad ja Eesti vaesed on vaesemad kui Sloveenia vaesed.

Eesti rikkad on rikkamad kui Sloveenia rikkad ja Eesti vaesed on vaesemad kui Sloveenia vaesed.

Võrdleme Eestit teiste riikidega. Endistest idabloki maadest ja Nõukogude vabariikidest on üldiselt kõige kõrgem keskmine sissetulek olnud Sloveenias, Eestis ja Tšehhis. Kui Eesti ja Tšehhi mediaansissetulek on ligilähedaselt sama, siis Eesti viie protsendi vaeseimate sissetulek on taas kolmandiku jagu väiksem kui samal rühmal Tšehhis ning Eesti kolme protsendi jõukaimate sissetulek kolmandiku võrra suurem kui Tšehhi omadel. Nagu võrdluses Sloveeniaga, on ka Tšehhi sissetulekute jaotus Eesti oma peegelpilt.

Kõige teravam on võrdlus Soomega. Iga eestlane teab, et Soomes on palgad kõrgemad. Vaevalt aga teab iga eestlane, et Eesti kolm protsenti jõukaimaid teenib umbes sama palju kui Soome kolm protsenti jõukaimaid; Eesti viis protsenti vaeseimaid seevastu teenib aga kaks korda vähem kui Soome viis protsenti vaeseimaid.

Nagu küsiti juba kakskümmend aastat tagasi: kas sellist Eestit me tahtsimegi? Sellist Eestit, kus rikkad on sama rikkad kui Soome rikkad ja vaesed kaks korda vaesemad kui Soome vaesed.

Nii Reformierakond kui Eesti 200 on valimisprogrammides ja intervjuudes öelnud, et soovivad naasta varasema kaheastmelise tulumaksu süsteemi juurde. Mõlemad nimetavad seda ekslikult ühetaoliseks tulumaksusüsteemiks, aga tegelikult pole nemadki nii kalgid, et arvaksid, et miinimumpalgalt või keskmiselt pensionilt tuleks samal määral tulumaksu tasuda kui priskelt teenistuselt.

Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Sellist Eestit, kus rikkad on sama rikkad kui Soome rikkad ja vaesed kaks korda vaesemad kui Soome vaesed.

Eesti 200 ja Reformierakond olid sääraste seisukohtadega erakondade seas ainsad. Sotsid ja Keskerakond seisid kolmeastmelise tulumaksusüsteemi eest, Isamaa jäi küürule truuks ning EKRE seisukoht polnud selge.

Üldiselt on Eesti poliitikas viimased paarkümmend aastat valitsenud kummaline seis, kus paremerakonnad hurjutavad inimesi õudse astmelise tulumaksu kolliga, samas toetavad alati kaheastmelist maksusüsteemi, nimetades seda ühetaoliseks.

Maksuküür oli viis, mis lubas Eesti maksusüsteemi vähekenegi õiglasemaks teha, ilma et paremerakonnad oma retoorilisest dogmast loobuma peaks. Tundub, et peale Isamaa ei meeldi see küür enam kellelegi. Küüru rehnutt on keerulisem kui varasema kaheastmelise või siis sotside-Keskerakonna välja käidud kolmeastmelise süsteemi puhul. Ometi suurendaks küürust loobumine ja lihtsa kaheastmelise süsteemi juurde naasmine Eesti niigi suurt ebavõrdsust.

Praktikas tähendaks küürust loobumine maksukoormuse jaotust vaesemate poole. Praeguse määra juurde jäämine tähendaks, et kõigile, kelle ühe kuu tulu on üle 2100 euro, kingiks valitsus lihtsalt 130 eurot ja 80 senti. Need, kelle tulu jääb 1200 ja 2100 vahele, maksaksid vähem, proportsionaalselt selle järgi, kus nende sissetulek 1200 ja 2100 vahemikus paikneb. Alla 1200 euro teenivate ehk peaaegu poole Eesti teenistujate sissetulek sellest ei muutuks. Faktiliselt tähendaks reform ühiskonna jõukama osa maksukoorma vähendamist, samas kui vaesema osa maksukoormus jääks samaks.

Küürust loobumine ja lihtsa kaheastmelise süsteemi juurde naasmine suurendaks Eesti niigi suurt ebavõrdsust.

Kuna tulumaks on peamistest maksudest ainus progressiivne maks Eestis, suureneks säärase reformi puhul faktiliselt regressiivsete tarbimismaksude osakaal eelarve rahastamisel. Tarbimismaks võtab vaesemate leibkondade eelarvest üldiselt proportsionaalselt suurema tüki kui jõukamate leibkondade omast. Kui tulumaksu vähendatakse, tuleb suurem osa riigieelarvest katta tarbimismaksudest ning seega väiksema tuluga inimeste proportsionaalne panus riigieelarve rahastamisel kasvab.

Rahandusministeeriumi valimiste-eelne analüüs näitas, et küüru kaotamine ilma kompenseeriva kolmanda tulumaksuastme loomiseta oleks kõige kulukam valimislubadus, mida ellu viia. See poleks aga mitte ainult kulukas, vaid selle kingi rikastele – nimetame asju õige nimega – peaksid kinni maksma vaesed.

Eesti praegune maksusüsteem on üks Euroopa ebavõrdsemaid. Mis on Eesti puhul  teiste Euroopa riikidega võrreldes erakordne, on see, kui väike on Eestis suure sissetulekuga inimeste maksukoorem ja kui suur on see Eestis väikese sissetulekuga inimestel. Hiljutise OECD võrdluse järgi on Eesti OECD Euroopa liikmetest Läti järel kõige saamatum maksude ja toetuste jaotuse kaudu ebavõrdsuse tasandamises. Kõige rohkem tasandavad maksude ja toetuste kaudu ebavõrdsust Iirimaa ja Soome.

Meil peaaegu puuduvad varamaksud, toiduainete käibemaks on suur, tööga teenitav tulu on üle kahe korra kõrgemini maksustatud kui kapitalitulu ja tulumaksusüsteem on selline, kus kõrgetelt sissetulekutelt makstakse võrreldes teiste Euroopa riikidega märksa vähem maksu ning madalatelt ja keskmistelt sissetulekutelt rohkem kui teistes Euroopa riikides. Kõigis Euroopa kõige edukamates riikides maksavad suure sissetulekuga inimesed proportsionaalselt märksa kõrgemaid makse kui Eestis. 

Eesti praegune maksusüsteem on üks Euroopa ebavõrdsemaid.

Enamikus Euroopa riikides on tulumaksul rohkem kui kaks astet. Eesti küürueelne kaheastmeline tulumaks on postsovetlik anomaalia. Ainsad teised ELi riigid, kes tulu nõnda maksustavad, on Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari. Ühtlasi on nad Euroopa ebavõrdseimate ja vaeseimate riikide seas.

Isegi Läti ja Leedu on aru saanud, et kaheastmeline tulumaks oli ehk paslik siirdeperioodil ümbrikupalkadest vabanemiseks, kuid arenenud euroopaliku riigi käimas hoidmiseks säärane süsteem ei passi. Nii Leedu kui Läti on iganenud kaheastmelise tulumaksusüsteemi asendanud vastavalt kolme- ja neljaastmelise mudeliga.

Nii Reformierakond kui Eesti 200 toonitavad konkurentsivõime olulisust. Kõik tahavad, et Eesti elu läheks paremaks. Madalad maksud rikastele ning suured sissetulekukäärid aga mitte ei paranda, vaid pärsivad Eesti konkurentsivõimet. Euroopa kõige konkurentsivõimelisemates riikides on kõikjal ebavõrdsus väiksem kui Eestis.

See, et ainult madalad maksud annavad konkurentsieelise, on talupojamõistuslik müüt, mille hulk uuringuid on ammu ümber lükanud. Märksa tähtsamad on kolm muud näitajat, mida ükski Euroopa riik madalate maksudega saavutanud pole. Need on haritud tegus tööjõud, kompetentne riiklik taustsüsteem asjaliku valitsemise ja korraliku taristuga ning lõpuks laiaulatuslikult ostujõuline elanikkond. Madalad maksud rikastele, kõrged maksud vaestele ja suur ebavõrdsus ei soosi neist kolmest ühtegi.

Ehkki seda on võimatu kontrollida, tundub mõistlik uskuda, et Eesti ei ole oma senist edu saavutanud mitte tänu rikastele soodsa ja vaestele kehvale maksusüsteemile, vaid selle monstrumi kiuste.

Kaheastmeline tulumaks oli ehk paslik siirdeperioodil ümbrikupalkadest vabanemiseks, kuid arenenud euroopaliku riigi käimas hoidmiseks säärane süsteem ei passi.

Eestis on ikka ja jälle kombeks rääkida sellest, kuidas me püüdleme Põhjamaadega sarnase ühiskonna poole. Seda on rõhutanud nii Reformierakond kui ka president hiljutises aastapäevakõnes. Mis eristab aga Eestit Põhjamaadest, on ennekõike see, et seal piiravad ebavõrdsust nii ametiühingute võim kollektiivläbirääkimistel kui ka maksusüsteem, mis tagab, et jõukamad, mitte vaesemad, annavad suurema panuse riigi eelarvesse. Eestis on ametiühingud nõrgad ja maksud soosivad ebavõrdsust. Kui me tahame nautida põhjamaist heaolu, peame selle trendi tagurpidi pöörama.

Varsti peaks maksuteema jõudma koalitsiooniläbirääkimiste kavasse. Tahan selle artikliga julgustada Reformierakonda ja Eesti 200t ning nende toetajaid loobuma ajale jalgu jäänud tõepõhjata dogmast, et madalad maksud ja kahetaoline tulumaksuskeem aitavad kaasa Eesti majanduslikule edule.

Julgen loota, et Reformierakond on piisavalt küps, saamaks üle 1990ndate postsovetlikust raamistikust, kus madalad maksud ja õhuke riik pidid tooma õnne. Kui kapitalismi ajaloost ning riikide poliitilistest valikutest viimase paarikümne aasta jooksul midagi õppida on, siis üks asju, mis on selge, on see, et säärane lihtne valem ei pea paika.