Kui Eestis ei väärtustata eestikeelset teadust, siis ei ole loota korralikku eestikeelset kõrgharidust, kirjutab Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja Peep Nemvalts.
Peep Nemvalts: rahvusvaheliselt keeletuks?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil pidas kaitseväe juhataja Riho Terras väga heas eesti keeles mõtteselge kõne. Vähe sellest, kindral ei pidanud ülearuseks rõhutada: «Ajalugu on vorminud meist tasakaaluka ja targa rahva, kes oskab hoida ja kaitsta oma meelt ja oma keelt.»
On loomulik, et rahvusvahelises suhtluses valitakse vajadusel üks keel, millest kõik aru saavad. Kuigi NATO suhtleb koostöös inglise keele abil, on niisama loomulik, et iga liikmesriigi kaitseväes suheldakse oma riigi keeles. Loodetavasti ei pea me enam iialgi rakendama Eestis relvajõudu riigi kaitseks, küll aga tuleks päevast päeva virgutada vaimujõudu.
Eesti rahva kestva arengu nimel on ülioluline, et nii siin kui mujal avastatu-leiutatu saaks loomulikuks osaks eesti kultuurist ja haridusest. Selleks on vaja teadasaadut ja tunnetatut tingimata selges eesti keeles kõigiga jagada. Igasugune teadus peaks sündima soovist midagi uut teada saada, maailma meie ümber ja sees sügavamalt tunnetada, seni arusaamatut täpsemini selgitada.
Teadus või saientometonümomaania?
Pahatihti kohtab siiski arvamust, et Eesti teadus on parim, kui see on võõrkeeles või vähemalt võõrsõnadest «rikastatud» maakeeles. Seejuures näib jäävat tähelepanuta tõik, et võõrkeeles kirjutades ei suudeta enamasti väljendada mõttekäike niisama täpselt nagu emakeeles. Ometi on Eesti teadlasi jaotavate punktide järgi (ka viletsas) inglise keeles avaldatud artikkel kuulutatud väärtuslikumaks kui eestikeelne tervikuurimus või õpik.
Samuti kiputakse unustama, et võõrsõnad – isegi kreeka ja ladina päritolu tüved – ei pruugi sugugi igas keeles kanda täpselt ühesugust mõistesisu. Iga keele olemus, eriti sõnamoodustuse omapära, võib mõjutada nn rahvusvaheliste sõnade tähendust.
Kas «personaalne uurimistoetus» on teadlastoetusest teaduslikum?
Meil on aastaid tegutsenud Teaduskompetentsi Nõukogu, järjest asutatakse uusi «kompetentsikeskusi». Asutajad-nimetajad ei anna aga endale aru, et eesti keeles tähendab võõrsõna kompetents võimkonda, võimupiire; asjatundlikkust väljendab hoopis tuletis kompetentsus. Niisiis on siiani tegutsenud Teadusvõimu Nõukogu. Et see polegi ehk sisuliselt vale, näitab seesama punktijaotiste ja punktikõlblike ajakirja- ja kirjastusnimestike kui võimuinstrumentide olemasolu ja «võrdsuse» nimel nende rakendamine teadusharude ja -alade eripära arvestamata.
Ent Euroopa ja maailma keelte võrdsust millegipärast oluliseks pidada ei taheta. Miks ei võiks teadlane avaldada oma töö tulemusi mis tahes kultuurkeeles, kartmata, et ainuüksi keelevaliku põhjal võidakse tema tehtu hinnata rahastuskõlbmatuks?
Märtsi algusest tegutseb meil uus asutis, Eesti Teadusagentuur. Seegi nimevalik ei sisenda kindlust, et teadusvõimu rakendatakse senisest mõistlikumalt teadusvaimu teenistusse. Agentuur tähendab teatavasti asutuse kohalikku esindust või osakonda, ka (luure)agentide võrku. Pigem võiks meil olla Teadusnõukogu (ingliskeelseks nimeks on muide võetud Estonian Research Council) või Teaduskoda. Mille poolest on «institutsionaalne ja personaalne uurimistoetus» parem kui asutuse- ja teadlastoetus? Kas teaduslikum?
Võõrapärasus näib olevat jäänud endiselt peamiseks edukuse mõõdupuuks. Kuigi Euroopa Liidu põhiväärtusi on keeleline ja kultuuriline mitmekesisus, kiputakse rahvusvahelisust võrdsustama inglise ükskeelsusega. Koguni inglise kidakeelsus kiidetakse ülemaks kui selge eestikeelsus. Sellise suhtumise mõju ei tarvitse kaugelt otsida: haridus- ja teadusministeeriumi võrgukodus leiduv uue sihtasutuse tutvustus on kantseliitlikus ja kohati vigases eesti keeles. Juba levib sobimatu lühend ETAG (ei ole ka ETAg kuigi õnnestunud).
Kui Eestis ei väärtustata eestikeelset teadust, siis ei ole loota korralikku eestikeelset kõrgharidust, kuigi seadust muutes näib valitsus tahtvat seda tasuta pakkuda. Valitsuse tegevuskavas on küll vajalike eesmärkidena eesti oskuskeele järjekindel arendamine ning keele- ja aineõppe tugevam seostamine kõigil haridusastmeil, ent tegelikku tuge selleni jõudmaks ei ole seni ülikoolis eriti tunda.
Pädev mõte mõjub isamaal tõhusaimalt selges emakeeles
Doktorantuuri lausa sunnitakse ingliskeelseks, kuigi uuringute järgi pärineb kõigist ses keeles kirjutatud teadustöödest neli viiendikku inglise emakeelega autoreilt. Juba on kuulda väiteid, et eesti keeles ei saavatki kõike väljendada. Valdkonnakaotus algab just seesugusest allaandlikust mõtteviisist. Kui kõrgharidus jääb vaegkeelseks, läheb raskeks ka kesk- ja põhikoolis selges eesti keeles õppida-õpetada.
Jah, Eestit kaitsta on iga kodaniku auasi. Meist igaühe asi on ka keeleline julgeolek. Oma esimese kõnega tõestas värske kaitseväe juhataja, et kuulub tõeliste eesti keele kaitsjate hulka. Ei ühtki tarbetut võõrsõna, üksnes ladus, seotud jutt.
Kõigil teistel haritlastel tasub kindrali järgi joonduda: pädev mõte mõjub isamaal tõhusaimalt selges emakeeles. Vajame rohkem pädevust, vähem kompetentsi ja ei sugugi ebakompetentsust. Tahaks loota, et tasakaalukust ja tarkust ikka jagub. Kui eesti keele ära anname, pole ka Eestit, mida kaitsta.