Kui Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi käis 9. veebruaril Brüsselis kohtumas ELi liidritega, palus ta anda Ukrainale kiiremat relvaabi. Samaaegselt Zelenskõi visiidiga väljendaski Eesti peaminister Kaja Kallas mõtet, et sarnaselt koroonavaktsiinide hangetega võiks Euroopa Liit teha ühishanke mürskude ostmiseks Ukrainale.
Sellele ettepanekule järgnes kibekiire ametnike töö ning veidi enam kui kuu aega pärast Kallase ettepanekut ongi Euroopa Liit jõudnud otsusele anda Ukrainale 155 mm mürske. Loomulikult on see tähendanud lõputuid konsultatsioone ja läbirääkimisi, kuid põhimõtteline otsus on sündinud ja ukrainlased võivad tulevikku kindlamini vaadata. Arvestades Euroopa Liidu aeglust mitme varasema projekti teostamisel on mürsuotsuse puhul tegemist märkimisväärse saavutusega. Aga eks sõda suru peale oma ajagraafikut.
Ajal, mil Vene armee laseb päevas välja umbes 50 000 mürsku, millele Ukraina armee suudab vastata kõigest 6000–7000 mürsuga päevas, on Euroopa Liidu otsus seda olulisem. Eilne mürsuotsus näitab ka muutunud mõtteviisi Euroopa Liidus, mis on seni tegelenud sõjaväliste küsimustega. Kuid kui Vene relvatehased töötavad kolmes vahetuses, peab sellele leiduma ka vastus.
Ühtlasi saadab Euroopa Liit otsusega anda Ukrainale miljon mürsku selge sõnumi eile Moskvas kohtunud Vene presidendile Vladimir Putinile ja tema Hiina kolleegile Xi Jinpingile.
Mürsud ei saabu Ukrainasse kohe, vaid 12 kuu jooksul. Ka sel ajal peab Euroopa kaitsetööstus end kohendama, see on hea nii Euroopa Liidule kui ka NATO-le. Mürsuhanked annaksid tööd Euroopa tootjatele ning kuna enamik ELi riike on ka NATO liikmed, tähendab mürskude tootmine ka kaitsekulutuste kasvu, mida NATO niikuinii nõuab. Oluline on, et mürskude tootmine jätkuks ka edaspidi.