Parimad tõlked headest raamatutest

Frédéric ­Beigbeder «17,90 € » Prantsuse ­keelest tõlkinud Anti Saar Varrak, 235 lk Foto: Repro

Valis kirjanduse sihtkapitali tõlkekirjanduse žürii koosseisus Mariliin Vassenin (esimees), Indrek Koff, Arvi Tavast.

Frédéric ­Beigbeder
«17,90 € »
Prantsuse ­keelest tõlkinud Anti Saar
Varrak, 235 lk

Inflatsioonihinnaga

Raamatu teisel leheküljel teatab minategelane, et teenib 13 000 eurot kuus. Mõtlesin oma palgale ja mind haaras jälestus läbisegi endahaletsusega. Veel kaks lehekülge epateerimist ja sain aru, et olen autoril peos. Just selliseid tundeid minus äratada tahetigi.

Küllap siis tekst töötab. Endine reklaamitegija Beigbeder paljastab oma romaanis (originaalis on pealkiri ehk kaanehind «99 francs» või «14.99») reklaamitööstuse räpaseid saladusi ja selle tegijate hingetühjust. Ladus ja kaasahaaravalt jutustatud lugu, aga midagi eriti uut siin ju pole. Umbes 2/3 reklaamikirjutajatest on ise samasuguseid plaane haudunud.

Minu kogemused näitavad, et ei erine see elu Eesti agentuurides Prantsuse omadest kuigivõrd, aga mastaabid on muidugi teised. 13 000, eks ole. Kohati tuletab pahelisuse käärivas maasikamoosis püherdamine meelde Bret Easton Ellise «Ameerika psühhot» – nii 80ndad! Peatükke eraldavad reklaamikavandid ei raba eriti oma küünilisusega, ehkki see on eesmärk. Pelevini omad «Generatsioon P-s» olid vaimukamad ja selliseid on suitsunurgas kõkutades ajaviiteks välja mõelnud igaüks, kes vähemalt pool aastat mõnes agentuuris tööd teinud.

Üldse on selles raamatus palju tuttavat: nii kopiraiteri kümme käsku kui kadunukese tuha kaifi pähe ninna tõmbamine. Kas olen seda enda teadmata varem sirvinud või on tegu klišeedega?
Saare tõlge on vähemalt sama hoogne kui autori tekst. Mõni väljend (kokaiiniku nina hakkas verd kusema) vääriks reklaamitõlkijate kuldmuna. Samas pidin laskma endale ühes tõlke- ja kirjanduskommuunis seletada, mida on õieti mõeldud lausega «Ta silitas mind oma pikaldaste juustega».

Reklaamimaailma enesestmõistetavust jätkub raamatus kuni Cannes’i loovusfestivalini. Pigem olukirjeldus, just nii see seal käibki, kui Florida pensionäri surnukspeksmine ehk välja jätta. Ilukirjanduse mõõtme omandab «17,90 €» VI osas «Nemad». Muide, ma ei saa põrmugi aru, miks oli vaja kõik osad erinevas isikus kirja panna. Võib-olla loob see prantsuse keeles mingeid tähenduslikke võimalusi, mida eesti keeles ei saa kasutada. Või siis lihtsalt kopiraiteri tavaline eputamine.

Hendrik Alla
Postimees
--------------------
Nora Ikstena
«Neitsi õpetus»
Tõlkija
Kalev Kalkun
Loomingu ­Raamatukogu, 102 lk

Rammus, kuid nukker

Pean häbiga tunnistama, et võtsin Nora Ikstena «Neitsi õpetuse» kätte suure eelarvamusega, võib-olla isegi vastumeelsusega. Ma ei oodanud läti kirjanikult head kirjandust. Eksisin. Ja väga rängalt. Nora Ikstena «Neitsi õpetus» on mõjuv raamat ja seda heas tõlkes – «Neitsi õpetus» on kui 98-leheküljene luuletus, mille tõlkimise eest on Kalev Kalkun igati õiglaselt pälvinud Eesti ja Läti välisministeeriumi tõlkeauhinna.

«Neitsi õpetusest» saab ülevaate Läti (lähi)ajaloost, lugu jutustatakse läbi kolme põlvkonna naiste. Uusrikka perekonda vaesusest abiellunud Ārija sünnitab (eelnevalt on ta teinud abikaasa nõudmisel mitu aborti, sest rikkad lapsi ei saa) üksik­emana Nõukogude okupatsiooni alguses tütre Astrīda. Lootusandev arst Astrīda hullub pärast vägistamist ning sünnitab 1960ndate lõpul tütre Asnāte, keda jääb kasvatama Ārija.

«Neitsi õpetuse» peategelaseks, kui nii saab öelda, ongi Asnāte, kes välismaal seigeldes tunneb, et hing on ta maha jätnud. Oma hinge asub Asnāte otsima esivanemate kodust Draudavast, kus «Ede sünnitas seal Milda, Milda jälle Ārija, Ārija Astrīda, aga mina olen Astrīda tütar». Selles inimestest peaaegu et hüljatud paigas elab vaid muldvana vanamutt, joodik ja tema poega.

Tekstile lisavad erilisust liivikeelsed (tõlge raamatu lõpus) laused, mida kuulevad vaid raamatu kolm kangelast. Nii et omamoodi on «Neitsi õpetus» liivlaste lugu – vaatamata kaotatud ja hüljatud kodule ei kao hinge (ega ka keha) mälu.

Siin raamatus on iga lause sillerdav pärl, Nora Ikstena on kujundite meister – kalamarja oranžid ja läbipaistvad terad on kui mandariinipisarad, tumepunane vein, mille õhtupäike muudab valusalt puhtaks. Aeglaselt tõmbab pliit suitsu kopsudesse. Varasügise rõske metsloom võtab Asnātet oma urgu. Annab lakkuda udupiima, lubab lüüa hambad maa küpsesse vilja, õpetab nuusutama elu jälgi.

Oh, ja nii edasi ja edasi. Loed ja kriunud mõnust.

«Neitsi õpetus» on mitmetahuline ja hea raamat inimelu armetusest, maailma lagunemine ja lootusest.

Heili Sibrits
Postimees
---------------------
Czesław Miłosz ­«Teeäärne koerake»
Tõlkija Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu kirjastus, 224 lk

Võrratu Miłosz

Poola kirjaniku ja Nobeli preemia laureaadi Czesław Miłoszi raamatu «Teeäärne koerake», mida tagakaanel iseloomustatakse kui lühiesseede ja proosaluule vahel balansseerivat raamatut, tekstid näivad juhuslikud. Kuid just tänu teemalt teemale hüppamisele mõjub «Teeäärne koerake» mõnusa jalutuskäiguna sügiskollases pargis, kus langev vahtraleht või mööda jooksev koerake elustab mõne mõttekillu või mälestuse.

Samas ei saa Miłoszi raamatut võtta mälestusteraamatuna – kusjuures ühe loo jutustab ka Karupoeg Puhh («Christopher Rabin» lk 175) –, vaid ikkagi kogumina autori mõtetest, mis võivad, aga ei pruugi sisaldada isiklikult kogetut. Mõned lood on alguseta, mõni lõputa, mõned vaid ühelauselised. Kuid kõik lood on iseseisvana loetavad. Ja mõtterikkad.

Selles Poola kõrgeima kirjandusauhinna Nikega pärjatud raamatus, mille Miłosz kirjutas elu lõpus («Minu elu üheksandal aastakümnel…» kirjutab Miłosz lk 141), on segatud elukogemus lapsele omaste tähelepanekutega maailmast. Näiteks raamatu viimast lugu «Jõud» alustab autor hüüatusega: «Mõelge vaid, kui kaua on kestnud jõed!» (lk 218) ja loos «Esivanemad» arutleb Miłosz selle üle, et meid ei tohiks sugugi olemas olla, sest kui mõelda meie esivanemate elamistingimustele, siis «Ühesõnaga, olid vaid tühised šansid, et sina ja mina sündisime just selles nahas, nende indiviididena, kelles kohtusid kes teab milliste krõhvade ja mühkamite geenid» (lk 216 ).

Sama lihtsalt arutleb Miłosz religiooni, kirjutamise, kire, surma ja paljude teiste teemade üle. Miłoszi laused on selged, ta ei vaja sügavuseks võõrsõnu ega keerutamist.  

Nagu oli võrratu lugemine eelmisel aastal ilmunud «Miłoszi ABC», on seda ka Miłoszi «Teeäärne koerake». Miłosz võlub oma eruditsiooniga ning inimhinge suurusega. Seda rõõmustavam on Miłoszi raamatute heade tõlgete autori ja samas ka kirjastaja Hendrik Lindepuu teade, et sel aastal on ilmumas Miłoszi esseistlik autobiograafia «Sünnimaa Euroopa» ja üsna kogukas «Valitud luuletused».

Heili Sibrits
Postimees
-------------------
Marcin Swietlicki
«Üksteist»
Tõlkija Hendrik Lindepuu
Hendrik Lindepuu kirjastus, 219 lk

Kriminaal-boogie mustvalgel maas­tikul

Seda, et poola kirjandus võimas on, teab tänapäeval isegi laps. 20. sajandi suurte poolakate traditsioone jätkab 21. sajandil Marcin Swietlicki, kelle omalaadse minekuga kriminaalromaanid «Kaksteist», «Kolmteist» ja «Üksteist» Hendrik Lindepuu eesti keelde on tõlkinud. «Üksteist» siis triloogia viimane raamat ja möödunud aastal kohalikele müügilettidele ilmunud.

Detektiivromaani peategelaseks on loomulikult detektiiv, kuid «Üheteistkümne», nagu ka triloogia eelmiste raamatute peategelane nagu oleks detektiiv ja nagu ei oleks ka. Nimelt on Meister, nagu teda kogu raamatu vältel kutsutakse, endine Poola televisiooni lapstäht, mänginud 70ndatel mingisuguses telesarjas sellist tublit targutavat ja ideoloogiliselt eeskujulikku lapsdetektiivi.

Kuna ka eestlaste keskmisele põlvkonnale on mustvalged poola telesarjad nagu «Neli tankisti ja koer» ja «Marek Pieguse seiklused» armsad ja nostalgiakorpuses arvatavasti tähtsal kohal, siis kas või see võib tekitada «Üheteistkümne» puhul tausta mõttes äratundmisrõõmu.

Meister justkui jätkabki oma televisioonimina tegevusi n-ö reaalses elus, kuid kuna teleaegadest on juba oma 30 aastat möödunud – Meister joomisest paks ja pundunud –, siis umbes sellisel autistlik-apaatsel moel läbi alkoholihämu lahendab ka ta oma krimikeisse.

Ehk siis praktiliselt ei lahenda. Muidu Krakowis elav ja tegutsev Meister on jõudnud omadega Krakowist üheteist kilomeetri kaugusel asuvasse külakesse ning sealses baaris Stiilne istudes ja groteskselt värvikate kohalikega puid-maid jagades ta oma vana sõbra Doktori mõrva lahendada üritab.

«Üksteist» on humoorikas, cool ja stiilne raamat – millegipärast tekkisid mõningased paralleelid suure 20. sajandi poola kirjaniku Witold Gombrowiczi mõneti küll abstraktsema romaaniga «Kosmos», kus kusagil anonüümses Poola külas, idaeuroopalikult porisel ja poolalikult katoliiklik-porisel maastikul samuti üht veidrat kuritegu lahendatakse. Nagu ka «Kosmoses» ei ole «Üheteistkümnes» samuti kuritegu kõige tähtsam – palju tähtsam on ühe võimaliku olemise metafüüsika elastselt detailne jälgimine.

Janar Ala
kultuuriajakirjanik
------------------------
Geroge Perec
«Ruumi­liigid»
Tõlkija
Anti Saar
Loomingu ­raamatukogu, 133 lk

Ruumiline Perec

20. sajandi prantsuse kirjanduse Wunderkind’i, kirgliku kirjeldaja ja keelevirtuoosi  Georges Pereci (1936–1982) esimene tulemine eesti keelde oli varane ja meeldejääv, see oli murrangulisel 1968. aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus legendaarse Leili-Maria Kase tõlkes noore prantsuse kirjamehe debüütteos «Asjad» (originaal aastast 1965).

Kuigi tõlke ajendiks (või ettekäändeks) oli möödarääkimine kahe ideoloogilise leeri vahel (NSV Liidus võeti teost tarbimisühiskonna kriitikana, mistõttu see pandi enamiku sotsriikide tõlkeplaani), oli hea algus kummatigi tehtud. Tõsi, järge sellele tuli oodata pikalt, sest uus Pereci eestindus ilmus alles 2008. aastal («Mõelda/liigitada ja teise tekste»), ja nüüd siis mullu Loomingu Raamatukogus seni viimane Pereci-tõlge, originaalis 1974. aastal ilmunud «Ruumiliigid». Heas tõlkes (Anti Saar) ja korralikult toimetatud (Triinu Tamm).

«Ruumiliigid» (originaali keelemänguline pealkiri on tõlkimatu – «Espèce d’espace») on vaimukas arutlus ruumidest me ümber. Või mis arutlus, pigem ülistus, kiidukõne ruumidele! Teemavalik pole juhuslik, sest Perec on selgelt ruumi-, mitte aja-kirjanik; inimene on tema silmis ruumiline olend ja teda ei saa käsitleda väljaspool ruumi.

Et neid ruume ja nende liike on palju (magamistoast universumini), saab igaüks «Ruumiliikidest» teada. Nagu palju muudki. Ühtlasi sisaldab see esseeraamat minu meelest üht parimat eludefinitsiooni: «Elada tähendab liikuda ühest ruumist teise, katsudes end võimalikult vähe ära lüüa» (lk 10).

Muide, on hea meel mainida, et Anti Saar on vallutanud ka juba järgmise tipu Pereci-mäestikus, nimelt on ta valmis saanud Pereci peateose, «Elu kasutusjuhendi» («La vie mode d’emploie», 1978), tõlke. Kes vähegi teab, mis nõudmisi see teos tõlkijale esitab (matemaatilistest valemitest keeruliste keelemängudeni), oskab saavutust hinnata. Kui kõik läheb hästi, siis võiks teos juba tänavu lugejate lauale jõuda.

Marek Tamm
ajaloolane
-----------------
Claude ­Simon
«Flandria tee»
Tõlkija ­Leena ­Tomasberg
Eesti Raamat, 205 lk

Silmapaistev saavutus

Kulka nominentide sekka jõudnud võõrkeelest eesti keelde tõlgitud raamat vastab reeglina kolmele kriteeriumile. Originaalil on tõestatud kultuuriline väärtus, originaalil on keeruline teksti­struktuur, tõlge näitab korraga originaali olulisust ning võimalikkust eestikeelses kultuuriruumis.
Kõik need punktid sobivad hästi Claude Simoni romaani «Flandria tee» (1960) eestikeelsele tõlkele. Miks?

Punkt 1. Tegemist on prantsuse «uusromaani» ühe esindusteosega, mis tähendab, et see raamat aitab eestikeelsel lugejal mõista kunagise kirjandusnähtuse tuuma ning märgata selle kajastusi tänapäeva Euroopa proosas.

Punkt 2. Claude Simoni tekst pole kergete killast. Selle eripäraks on ülipikad lõigud, kohati taotluslik punktuatsiooni vältimine ja sulgude ohter kasutamine. Säärase tekstiga saab hakkama vaid eriti nõudlik lugeja ehk vähesed. Kui 1985. aastal sai Simonist Nobeli preemia laureaat, kommenteeris ta seda irooniliselt järgmiselt: «Prantsusmaa reageerib sellele kui rahvustragöödiale.»

Punkt 3. Eestikeelne tõlge mõjub usutavalt ja loomulikuna. Seda polnud sugugi lihtne saavutada, kuna prantsuse keel ja eesti keel pole teatavasti sugulaskeeled. Ja seda enam, et originaali keel oli midagi muud kui n-ö tavaline prantsuse keel. Mälufragmentidest koosnev sõjalugu on uppunud keele sisse, tänu millele tuleb hoolikalt tähele panna, kes on järgmise fraasi ütleja ja mis ajal teatud sündmus aset leiab. Keel on «Flandria tee» veel üks oluline kangelane ja tõlkija Leena Tomasberg on sellest vägagi teadlik – seda on tajuda tõlkes ja ka suurepärases saatesõnas.

Toodud argumendid võimaldavad arvata, et Claude Simoni eesti keelde tõlgitud «Flandria tee» ei tohi jääda teiste mulluste raamatute varju. See on meie tõlkekirjanduse silmapaistev saavutus, mis lubab unistada suurelt.

Igor Kotjuh
kirjanik
-----------------
Varem ilmunud arvustused:

•    Harald Rajamets / Dante Alighieri «Jumalik komöödia. Põrgu». 14.05.2011

•    Anti Saar / Katrina Kalda «Eesti romaan». 21.05.2011

•    Olavi Teppan / William Burroughs «Alasti lõunasöök». 17.12.2011

•    Hendrik Lindepuu / Czeslaw Milosz «Miłoszi ABC». 17.09.2011