Ammu on aeg, et Putin oma tegude eest vastust annaks. Tema võimu all on vahepeal demokraatia poole kaldunud Venemaa taas autoritaarsesse, isikukultuslikku võimukorraldusse suundunud. Tohutut tuumaarsenali omava riigi agressiivne imperialism tekitab ebakindlust kõikjal maailmas.
Küllap mõjub süüdistus korralekutsuvalt ka Putini alluvatele. Üks asi on kõikvõimalikud ebamugavused, mis kaasnevad majandussanktsioonidega, hoopis teine asi on aga juba oht reaalselt vangi minna. Kindlasti paneb see mõnegi mõtlema, kui kaugele peaks täpselt ulatuma tema kuulekus režiimile.
Vahistamisorder on sõnum ka Putini liitlastele, eeskätt Hiinale, kelle tegevus Xinjiangi provintsi uiguuride «ümberkasvatamisel» ei lähe samuti kokku tsiviliseeritud maailma arusaamadega õigest ja valest.
See, et Putin ka tegelikult kunagi kohtu alla satuks, ei ole siiski kahjuks kuigi tõenäoline. Venemaa ei ole rahvusvahelise kriminaalkohtu liige. Kohus ei korralda ka tagaselja kohtuprotsesse, seega tuleks süüdistatavad kas siis Venemaa poolt välja anda või kuskil väljaspool riiki vahistada.
Märgiliselt on vahistamismäärus siiski väga oluline. Putinist sai sellega kolmas riigipea, kelle vahistamisorder on välja antud. Enne teda on kriminaalkohus andnud määrused Sudaani tollase diktaatori Omar Al-Bashiri ja Liibüa omaaegse diktaatori Muammar Gaddafi vahistamiseks. Hästi ei lõpetanud neist kumbki.