EERIK-NIILES KROSS ⟩ EKRE-l on klassikalise konservatismiga sama palju pistmist kui natsionaalsotsialismil sotsialismiga

Sõjastuudio: Eerik Niiles Kross Foto: Sander Ilvest

Eesti põhiline erakondlik liigendus, mis läbi erinevate liitumiste, nimevahetuste ja eksiilis oleku püsib tänaseni, kujunes välja juba 1905. aasta revolutsiooni järel, kirjutab Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Äsjaste valimiste järel on hakatud rääkima «liberaalsest pöördest» Eesti poliitikas. Erilise pöördega tegelikult küll tegemist ei ole. Nii, nagu liberalism seisab ehitava ja evolutsioonilise arengu eest, on ka Eesti poliitiline keskkond arenenud vabalt vabaduse suunas. Muide, 1918. aastast de facto Eestit valitsenud 42 koalitsioonivalitsustest on liberaalne erakond olnud koalitsioonis 35 korda. Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna esindajad kuulusid ka kõigisse eksiilvalitsustesse.

Kui midagi on viimaste aastate erakonnamaastikul tähelepanuväärset, siis pigem okupatsiooniaja kodumaise poliitilise elu katkestusest järkjärguline ülesaamine. Võiks öelda, et viimaste valimistega on Eesti jõudnud tagasi vaba poliitilise arengu normaalsesse rütmi ja jätkab umbes sealt, kus viimastel vabadel valimistel 1932. aasta kevadel lõpetati.

Juba Eduard Laamann juhtis tähelepanu, et Eesti erakonnad ja mitmed demokraatlikud liikumised on vanemad kui Eesti Vabariigi institutsioonid. Seda siis 1930ndail. Muide, ka edukamad praegused erakonnad on vanemad kui taastatud Eesti Vabariik.

Eesti põhiline erakondlik liigendus, mis läbi erinevate liitumiste, nimevahetuste ja eksiilisoleku püsib tänaseni, kujunes välja juba 1905. aasta revolutsiooni järel. Nimelt siis said eestlased esimest korda võimaluse tänapäevaseid poliitilisi erakondi asutada. Kuigi leidub neid, kes näevad Eesti erakondliku poliitika algust ärkamisaja kahes võistlevas tiivas, Jakobsoni radikaalsemas ja Jannsen-Hurda liberaal-demokraatlikumas «parteis» ,on poliitilise organiseerumise jätkuvus siiski vaieldamatum 20. sajandi algusest. Märgilisteks sündmusteks on siin Jaan Tõnissoni asumine Postimehe ja Konstantin Pätsi asumine Teataja peatoimetajateks vastavalt 1896 ja 1901.