AK kirjanduskool ⟩ Läbi rohelise klaasikillu Ellen Niidu lapsepõlve

Ellen Niidu lasteraamat Foto: ELK

Üks nähtus, mis 1960ndate kuldaega lastekirjanduses peegeldab, on kindlasti mudilaskirjanduse pööre lihtsameelsest õpetussõnast assotsiatiivseks, vihjeliseks lastetekstiks. Lapsi hakati kujutama varjundirikkalt, lugeja emotsionaalses mälus toetuspunkte tabades ja sündmuse lahendust õhku jättes, kirjutab lastekirjanduse uurija Mare Müürsepp.

Teerajajaks võib pidada Ellen Niidu raamatut «Pille-Riini lood». Jäämuster aknaklaasil, kelgujäljed lumel, linnukesed taldrikupõhjal – mitu põlvkonda on neid ja teisi elupilte vaadanud koos Pille-Riiniga, nüüdseks juba 60 aastat.

Kriitikud on osutanud ilmumisaegsele kahtlusele teose adressaadi osas. Heino Väli on «Pille-Riini lugude» kõrval nimetanud Kalju Kanguri ja iseenda raamatuid, milles kõigis on maailm «rikkam, avastusterohkem ja värvilisem, kui see lasteraamatuis enamasti on, väike kangelane neis lugudes ujedam ning varjatumate hingeliste tagamaadega, kui harilikult kombeks». Seetõttu tekkinud tõrkeid avaldamisel. Kriitik osutas kahele plaanile: väline, tegevuslik, lapsele kergesti jälgitav, ja sisemine, filosoofiline, lapseeas ehk möödaloetav.