NÄDALA NÄGU ⟩ Ohtlikud molutajad ja nende ükskõikne perenaine

Piret Hartman. Illustratsioon: Johan Elm

Viimane kultuuriminister, kellel oli jõuline arusaam kultuurikorralduse aspektis, oli Rein Lang. Tema, kui mäletate, lubas asju korraldada granaadiheitmisega. Võimalik, et see olnukski vajalik, sest ebamäärasus ses riiklikus käitises on jätkuvalt süvenenud ning rahulolematute piiramisrõngas kultuuriministeeriumi ümber on aina tihedam. Viimane valimiste-eelne minister Piret Hartman on aga oma olemuses pigem omapärane variagent.

2012. aastast alates sotside liige on parteilasena jõudnud ka asekantsleri positsioonile. Kuidas küll tagada, et parteilane ei tee ametnikuna parteitööd, eks sellest ongi raske aru saada. Hartman valis oma esimeseks poliitiliseks pereks Rahvaliidu ning kui see uuteks tükkideks murenes – mäletamisi sai Rahvaliidu käilakuju ja juht Villu Reiljan kohtus karistuse korruptsioonikuriteo eest –, liikus Hartman teiste rahvaliidu noortekampa kuulunutega sotside asja ajama.

Rahvaliidu teine osa kannab nüüd nimetust EKRE. Miks küll sellistes detailides urgitseda – see on ju minevik? Aegridadele otsa vaatamine on aga enam kui oluline: just neist koorub otsustamise olemus ja ehk ka vastus küsimusele, miks mingi osa ses riigimasinas kuidagi ebamäärase ja lödina toimib. Ja kultuuripool paistab ja ilmselt ka on seda. Ida-Virumaal riigikokku kandideerinud Hartman saadikumandaati ei saanud ja pole sellist liigetki, kelle lahkumisel ta saadikuks saaks.