Pealekasvava põlvkonna vähese liikumisaktiivsuse idud pannakse mulda veel ammu enne seda, kui kooli liikumisõpetuse tundi jõutakse, seal aga kustutatakse juba tulekahju ja sedagi pigem edutult, kirjutab Tartu Ülikooli spordipsühholoog Aave Hannus.

Sünged arvud laste istuva eluviisi kohta panevad küsima, mida ette võtta ja miks probleemid vaatamata teadlikkuse kasvule süvenevad. Äkki peaks sundima lapsi rohkem liikuma? Äkki pöörduma tagasi vanamoodsate kehalise kasvatuse normide ja võistluste juurde? Siis ju ometi olid lapsed vormis ja sporti tehti rõõmuga!

Vähene liikumisaktiivsus ja istuv eluviis on nn nurjatu ehk mitmete põhjustega probleem, kus probleemi tagajärjed muutuvad omakorda selle põhjusteks ning iga vale sekkumine aina süvendab probleemi. Seega, enne kui proovida sirgjooneliste «vanasti ju töötas»-lahendustega lapsi liikuma panna, tuleb tunnistada, et tänapäeva lapsed ei ela nendes oludes, kus varasema aja lahendused sobisid.

Kommentaarid (1)