Keskerakonnal on kahtlemata endal õigus otsustada, kes tema liikmeks sobib. Nii näidatakse aga, mis parteiga on tegemist. Kas see on partei, mille liikmepilet tähendab automaatselt isiklikku jäägitut lojaalsust Edgar Savisaarele ja tema juhtimisvõtetele? Oleme ju korduvalt varem näinud, et ainult «tema inimesed» – aga nii ta viimasel kongressil saalisviibijaid kutsus – on parteis teretulnud, teisitimõtlejad aga sunnitakse parteiliinile naasma või otsigu endale muid väljakutseid.
Või on see ikkagi sama partei, kus viimatisel esimehe valimisel sai Savisaare vastaskandidaat Jüri Ratas kolmandiku jagu toetust? Partei, milles siseopositsiooni tegelased Kalle Laanet ja Rainer Vakra võiksid samuti liikmeks olla, kui nad üldisemalt toetavad kokkulepitud programmi ja kaitsevad seda ka parlamendis?
Otsus on juba vormistumas – kui see muidugi pole juba ette ära tehtud. On ka selge, et Laaneti ja Vakra lahkumisega pereheitmine ei piirduks. Kas tegu ongi manöövriga, mille eesmärk on parteis juba tavaks kujunenud suurem puhastus? Ja kas puhastajad suudavad ka mõelda veidi pikemalt ette või usuvad, et Keskerakond peabki jääma universumi lõpuni täpselt selliseks nagu viimased 20 aastat?