Kellel on Euroopas lootust säästvale eelarvepoliitikale ja rahvuslikule rikkusele? Ainult «tulevikuta» rahvastel, nagu eestlased ja soomlased ning germaanlased (välja arvatud inglased), kirjutab keeleteadlane
Urmas Sutrop.
Urmas Sutrop: meil on lootust
14. märts 2012, 09:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme tihti kuulnud halvustavaid väiteid eestlaste ja eesti keele kohta, et kuna meie keeles pole tulevikku, siis pole ka meie keelel ja rahval tulevikku. Selliseid väiteid põhjendatakse relativismiteooriatega, mille järgi keel mõjutab mõtlemist ja ka rahvaste käekäiku.
Üldistatult: rahvas, kelle keeles pole grammatilist tulevikku, elab ilma tulevikuta. Tutvustan selles artiklis uut teooriat, mille järgi ootab parem tulevik just neid rahvaid, kelle keeles pole kohustuslikku tulevikukategooriat.
Vanale mõtteviisile on iseloomulik polügloti ja õpetlase George Steineri menuraamatus «Pärast Paabelit» (1975) sisalduv ülirelativistlik väide, et just tegusõna tuleviku kategooria on see, mis teritab meie vaimu ja meelemõistust, aja mõistet ja ratsionaalset mõtlemist. See olla koguni inimeseks olemise essents. Tegusõna tulevik annab Steineri järgi meile lootust tulevikule, ilma selleta põleme põrgutules.
Nüüd on aga Yale’i juhtimiskooli noor majandusprofessor Keith Chen tulnud välja lingvistilise säästliku käitumise hüpoteesiga, mis senised tegusõna tulevikukategooriast lähtuvad üliinimese teooriad pea peale keerab.
Tema seni veel trükis ilmumata uurimus «Keele toime majanduslikule käitumisele», mida kõik võivad alla laadida tema veebilehelt <http://faculty.som.yale.edu/keithchen/>, on saanud maailmas juba tuntumaks, kui absoluutne enamik trükis ilmunud teaduskirjandust kunagi saab.
Selles töös võrdleb Chen keeleandmebaasides leiduvaid andmeid tegusõna tuleviku kategooria kohta inimeste majandusliku käitumise andmetega. Andmed säästmise kohta võtab ta kolmest viimasest maailma väärtusuuringust WVS, terviseandmed tervise, vananemise ja pensionile jäämise uuringust SHARE ning riiklikud säästud OECD raportitest.
Chen jõuab nõrgale relativistlikule järeldusele, et keele tulevikukategooria mõjutab nii indiviidide kui ka rahvaste säästlikku käitumist. Kuid tema järgi ei ole tegemist tuleviku puudumise või kasutamisega keeles, vaid sellega, kas selle kasutamine on kohustuslik või mitte. Kui tulevikukategooria keeles puudub, siis loomulikult ei ole selle kasutamine kohustuslik.
Tulevikukategooria kohustuslikkuse kohta on lihtne test. Kui lauses «Homme sajab vihma» saab kasutada olevikku, siis pole tulevik kohustuslik. Nii satub eesti keelega ühte rühma ka saksa keel, kus saab olevikus öelda «Morgen regnet es». Kuid inglise keeles peab kasutama tulevikku – «It will rain tomorrow» – või konstruktsiooni «It is going to rain». Inglise keeles ei saa öelda olevikus «It rains tomorrow».
Aga Cheni järeldused on vastupidised senistele arusaamadele. Eelised on neil inimestel ja rahvastel, kelle keeles tulevikuaeg puudub või isegi kui on, saab ka ilma läbi.
Tulevikukategooria kohustuslik kasutamine keeles mõjutab inimesi vähem tulevikule mõtlema ja ka vähem säästma. Nende keelte kõnelejad, kus saab läbi ilma kohustusliku tulevikuta, säästavad rohkem raha ja tervist, nad suitsetavad vähem ega söö end liiga paksuks. Raha säästmine käib ka riikide kohta.
Riigid, kus kõneldakse kohustusliku tulevikukategooriata keeli, säästavad koos oma elanikega keskmiselt 4,75 protsenti rohkem. Euroopas säästetakse kõige vähem Ühendkuningriigis (15 protsenti SKTst) ja Kreekas (u 10 protsenti) ning kõige rohkem Luksemburgis (42 protsenti). Eesti ja Rootsi on säästjate hulgas kõrvuti keskmikud (24 protsenti).
Chen rõhutab, et tema teooria kehtib puhtal kujul ainult siis, kui on täidetud ideaalsed tingimused, st kõik tingimused peale emakeele on samad. Ta rõhutab väga emakeele, st koduse keele tähtsust, väites, et just kodune keel mõjutab inimeste mõtlemist. Omandatud teine keel ei muuda kodukeelega omandatud mõtteviisi.
Eesti toob ta koos mõne teise mitmerahvuselise riigiga eraldi välja. Viiendik Eesti elanikkonnast ei ole oma emakeele tõttu orienteeritud säästlikule eluviisile. Aga kellel siis on Euroopa Liidus üldse lootust säästvale tasakaalus eelarvepoliitikale, rahvuslikule rikkusele, isiklikule tervisele ja säästudele? Ainult «(kohustusliku) tulevikuta» rahvastel, nagu eestlased, soomlased, sakslased, austerlased, taanlased, rootslased, flaamid, hollandlased ja Luksemburgi elanikud ning Vahemere ääres veel maltalased. Seega edendavad vastutustundlikku majandust ja isiklikku säästlikkust ainult läänemeresoome rahvad ning germaanlased peale inglaste, samuti semi keelt kõnelevad maltalased, aga nende olukord on halvem, kuna nad on vabatahtlikult võtnud teiseks riigikeeleks inglise keele.
Kohustusliku tulevikukategooria puudumine keeles tekitab tuleviku suhtes vähem selgust. Teiselt poolt, kui ma saan olevikku kasutades endale lubada, et säästan midagi täna, homme või ka alles ülehomme, siis ma võin kohe säästma hakata. Need rahvad, kelle jaoks tulevik on kohustuslik selge kategooria, lükkavadki tänased toimetused homse varna.
Riigid ja rahvad, kellele pole omane säästlik mõtteviis, võivad rahvuslikku rikkust kokku kuhjata koloniaalpoliitika, st teiste rahvaste röövimise, nafta jt maavarade, kulla ja teemantide kaevandamise ja müügiga. Laiendatud PIGS-maade majanduslik allakäik, ohjeldav kulutamine, prassimine, neljateistkümnes palk ja võlgu elamine on selle hüpoteesi järgi paratamatud. Ainult meiesugused saavad need rahvad korrale kutsuda. Eesti säästvat ja kestlikku eelarvepoliitikat jälgides oleme tõestamas Cheni teooriat. Uku Masingu sõnadega lõpetades – meil on lootust.