Ülo Vihma ⟩ Eesti keelt kui riigikeelt võiks nimetada ühiskeeleks

Emakeelepäeva tähistamine Kristjan Jaak Petersoni ausamba juures. Foto: Margus Ansu

Emakeelepäevast ja eestikeelsetest väljenditest kirjutab koolitaja ja Johannes Aaviku Seltsi liige Ülo Vihma.

14. märts, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev, on riiklik tähtpäev – emakeelepäev. See kõlab nii armsasti, kuid mõeldes sellele, milleks see on loodud, tekib minus tõsine tõrge seda tänases päevas mõtestada ja sisuga täita. Miks siis selline tähtpäev on tekkinud?

1995. aastal alustas Sondas elanud eesti keele õpetaja Meinhard Laks allkirjade kogumist eesti keele kaitseks. Ida-Virumaal ja sel ajal oli see igati arusaadav algatus ja igati aktuaalne ka praegu. Laks on väitnud, et sai innustust 1994. aastal Kadrina keskkooli kõrvale püstitatud ausambast, mis on tegijate soovil pühendatud emakeelele. Seetõttu hakkas ka Laks oma ettepanekut vastavalt nimetama. Kivil on kiri «Sõna seob».