Kuidas peaksime rääkima kiusust?

Ignoreerimine on kiusamise üks vorme. Foto: SCANPIX

Võiks alustada sellest, kuidas me kiusust praegu räägime. Räägime temast kui vaatlejad loodusnähtusest, mis paratamatu ja vältimatu. Päris kiusust – kohta ja isikuid nimetades – ei taheta rääkida.

Kiusuga kaasneb häbi. Kiusatu arvab, et see on tema häbi, kui teda on kiusatud. Häbi langeks ka paikadele, kus kiusatakse, koolidele ja töökohtadele, ning ülemused (keda Eestis alamad tihti kardavad) ei tunnista ju, et nende üksuses ehk esineb kiusu. Sest kõik teavad, et kius on inetu. Pigem ei tee me väljagi, eitame, ajame tagasi või normaliseerime, et keegi on eiratud, keegi jäeti ilma või öeldi talle halvasti.

Arusaamatul viisil on kujunenud nii, et häbi ei lange kiusajale. Kui temast räägitakse, siis poolihääli ja väikeses ringis. Kiusajad on otsekui nähtamatuks nõiutud, ning see teeb nad iga rääkimise või koguni hukkamõistu eest kaitstuks. Miks see küll nii on, kas hirmust, allaheitlikkusest tugevama jõu ees, soovimatusest sekkuda, mugavusest? Kuigi kõik teavad, et õigluse eest ja ülekohtu vastu on õilis seista.

Me ei räägi kiusust nii, nagu see on, tõde ongi vahel kirjeldamiseks liiga kole. Ikka ju tahaks nii näha kui näidata lakeeritud pindasid, laitmatut asjaajamist, valvenaeratusi ja öelda, et kõik on nii tore. Samas saavad kõik tegelikult aru, mis see kius on, õige mitmel ju isiklikud mälestused. Kelles säilinud õiglustunne, tunneb kindlasti end ebamugavalt. Võimalik, et teda kõnetab südametunnistus: peaks nagu midagi tegema. Kas aga tahta enesele sekeldusi, sattuda ise ebasoosingusse ning olla ebamugava tähelepanu all? Pigem tuntakse jõuetust ja hoidutakse eemale. Mugav on pühkida see kõik nagu praht jalaga vaiba alla. Kui ei nähta, pole olemas.