Sakslaste küüditamine Eestist: vähetuntud kuriteole heidab valgust ainulaadne päevik

Georg Heitmann 1940. aastate algul. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Eesti Mälu Instituudil ilmus raamat, mis avab sakslaste Eestist küüditamise lugu selle ohvriks langenud tagasihoidliku raamatupidaja silme läbi.

Vestlesime raamatu koostaja, ajaloolase Olev Liivikuga, kelle hinnangul meenutas see terroritegu lausa genotsiidi. Päevik aitab täita mõned valged laigud teadmistes Nõukogude repressioonide kohta ning tuletab meelde baltisakslaste varju jäänud rolli Eesti loos.

Georg Heitmann oli üks 407 sakslasest, kes 1945. aastal Eestist küüditati. Mis küüditamine see oli ja miks me sellest nii vähe teame?

Üks põhjus on, et Eesti mälukultuur on seotud eestlaste küüditamisega. Neid oli kaks, need olid palju suuremad, nendega on seotud palju mäletajaid ja järeltulijaid. Sakslaste küüditamine on meile midagi võõrast. Inimesed, kes selle küüditamise üle elasid ja kellel on siin järeltulijaid, ei ole enam sakslased.

Aga need küüditatud sakslased olid enamasti Eesti kodanikud. Paljud neist ka eestikeelsed inimesed.

Seda küll, aga hiljem hakati häbenema, et nad on olnud sakslastena küüditatud. Olla sakslane Nõukogude Liidus pärast Teist maailmasõda oli kaks korda hullem kui olla eestlane. Raamatu üks väga õpetlik osa on autori selgitus, et sügaval Venemaal ei tehtud vahet eestlasel ja sakslasel – fašistid olid mõlemad. Aga teatud piirkondades, kus kunagi oli olnud saksa kultuur, paistis enamikule, et paha inimene, see ekspluataator, oli ikkagi olnud sakslane.

Kuna sakslased küüditati Eestist pärast sõja lõppu, kui oht Nõukogude Liidule sakslaste poolt oli kadunud, kas see oli siis järelviha?

Jah, see oli vaenlase rahvusest lahtisaamine. Õiguslikult võiks seda käsitleda genotsiidina.