KARL PAJUSALU ⟩ Milline on liivi keele olukord emakeelena?

Karl Pajusalu. Foto: Margus Ansu

Emakeelepäeva lähenedes on põhjust veelkord mõtelda sellele, mida emakeel tähendab nii eestlaste kui ka teiste rahvaste jaoks. Lätis on 2023. aasta kuulutatud liivi pärandi aastaks, seetõttu on asjakohane vaadata emakeele mõistet ka liivi keele peeglis, kirjutab akadeemik ja ning Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu.

Viimastel kümnenditel on Eesti ajakirjanduses antud korduvalt teada viimase liivlase või liivi keele emakeelena rääkija lahkumisest siit ilmast. Viimati tehti seda 2013. aastal, kui Kanadas suri 103 aasta vanuselt liivi luuletaja Grizelda Kristiņa. Tema kohta väidab eestikeelne vikipeedia praegugi, et ta oli viimane emakeelena liivi keelt rääkinud liivlane. Ometi elab neid inimesi, kes peavad oma emakeeleks liivi keelt, veel mitmel maal. Eesti rahvaloendusteski on liivi keel püsinud nimetatud emakeelte hulgas viimase ajani. On asjakohane küsida, kuidas see on võimalik.

Liivlastele ja nende emakeelele mõeldes tuleb kõigepealt vaagida võimalust, et kõik liivlased ja nende keeleoskus ei ole teada. Eestisse asus Kuramaalt liivlasi elama rohkearvulisemalt maailmasõdade ajal, kui nad olid sunnitud oma kodudest rannakülades lahkuma. Väikesed liivi kogukonnad on olnud Haapsalus, Pärnus ja Tallinnas. Sel aastatuhandel on liivi noori tulnud õppima Eesti kõrgkoolidesse ja mõned neist ongi siia jäänud perekondlikel vm põhjustel. Ajalooline liivi asustus ulatus ka Edela-Eestisse, kus liivlasi elas praeguse Häädemeeste valla alal. Selles piirkonnas taandus liivi keel küll juba mõne sajandi eest, jättes oma jälje kohalikku murdekeelde. Häädemeeste kandiski on viimased lood liivlastest seotud Kuramaalt tulnutega.