/nginx/o/2022/10/29/14927890t1he786.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/08/15187178t1h3504.jpg)
- Vanas Kreekas hääletati potikildudega, missugune poliitik tuleks maalt välja saata.
- Viimastel riigikogu valimistel hääletasid paljud samuti mitte kellegi poolt, vaid vastu.
- Reformierakond ei peaks oma mäekõrguselt teisi ületavast häälesaagist pimestuma.
See on ju meeletu liberaalse maailmavaate toetus, mille valijad on Reformierakonnale andnud. Tõepoolest – just nii võib valimistulemusi ka tõlgendada. Just tõlgendada. «Mis mõttes?» võite küsida, need ongi ju valimistulemused. On ja ei ole ka.
Antiikdemokraatias, Ateenas nimelt, oli lisaks valimistele kasutusel ka killukohus ehk ostrakism. Kodanikel oli potikillule võimalik kirjutada ühe inimese nimi. Enim potikilde kogunud inimene saadeti kümneks aastaks eksiili.
/nginx/o/2023/03/08/15187179t1h6e08.jpg)
Tänapäeva valimistel otse kellegi vastu olla ei saa. Saab üles näidata vaid poolehoidu.
Samas ei saa ka öelda, et ei tahetaks millegi või kellegi vastu olla. Kui jutu võimalikust tiivaripsutusest Kremli koka Prigožiniga saab ehk tembeldada infooperatsiooniks, siis erakonnajuht, kes rääkis põlevi silmi leviteerimisest Maa kohal ning väiksest trehvunksist ingliga, kellelt ta edasiseks juhiseid sai (Mart Helme avalikust esinemisest 2023. aasta riigikogu valimiste kampaania käigus Pärnumaal), on hoopis teine tubakas.
Eks hirmutekitajaid oli teistegi hulgas. Keskerakonna väljaütlemised eestikeelse kooli kohta, kus valimisplakatil ka endine sumomaadleja Höövelson koos Yana Toomi ja veel ühega, seisavad selle eest, et venekeelne eraldi kooliharidus Eestis ikka alles jääks, või siis sama erakonna liidri abikaasa ning riigikogu liikme Kovalenko-Kõlvarti poolt välja öeldud tungiv seisukoht, et Vene kodanikele Eestis jäetaks tulirelvad alles.
Valimiskampaaniate stiil «Õudusjutte maalt ja merelt» leidis küll poolehoidjaid, aga ajas siiski ka osa valijaid otsima potikilde, millele kirjutada nende nimed, keda neljaks aastaks pagendada.
Küll mitte nii hirmutavalt, pigem veidi häirivalt liialdavalt kostis reklaamloosungis kinnitus selle kohta, et olevat vaid üks isamaa, mis visuaalselt samastus selle erakonnaga. Valimiskampaaniates oli tunda ookeanitaguse Trumpi-Bannoni jõulist, kuid valimistulemuste põhjal siiski siinsete valijate jaoks õnneks õlgu kehitama panevat võõrast šnitti.
Valimiskampaaniate stiil «Õudusjutte maalt ja merelt» leidis küll poolehoidjaid, aga ajas siiski ka osa valijaid otsima potikilde, millele kirjutada nende nimed, keda neljaks aastaks pagendada. Paraku pole killukohus tänase demokraatia osa, aga mõistagi on valija tark: ta valib teise tee ja annabki oma hääle kellegi poolt, soovides olla hoopis kellegi ja millegi vastu.
See on loomulikult igati legitiimne hääl, aga selle hääle olemus nõuab paratamatult, et Reformierakond oma mäekõrguselt teisi ületavast häälesaagist ei pimestuks. Kas on selle kohta märke, et nii võib minna? Jah ikka.
Võtame kasvõi Kaja Kallase korduva ülerõhutamise, et ministrikohad jaotuvad nüüdsest parlamendikohtade arvu kontekstis. Arusaadav. Varem on neid ministrikohti olnud enam-vähem samaväärselt nagu ka valituserakondade kohti riigikogus. Nüüd on erakonnad aga riigikogus üsna polariseeritult esindatud.
Seaduse mõttes on kõik hääled ühetaolised, kuid paljud Reformierakonna hääled on tuntavalt antud potikildude põhimõttel.