Jüri Adams ⟩ Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest. Aga kuidas?

Jüri Adams Foto: Mihkel Maripuu

• Eesti kirjasõna kultuurivigastus vajab tööd ja hoolt.
• Digiteerimise võimalused tuleb ära kasutada.
• Olulised on ka paljud nõukaaja avaldamata käsikirjad.

Postimehe veebivariandi lugejatest osa ilmselt ei teagi, et paberlehel on pealkirja all trükitud loosung: «Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade», meenutab Jüri Adams.

Need sõnad, mis on trükitud igas Postimehe paberväljaande esileheküljel, on põhiseaduse preambulis olevast aluspõhimõtete loetelust. Eesti Vabariik peab, muude kohustuste hulgas, «tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade». Nagu enamik nõukogude ajal üles kasvanud inimesi ei kannata ka mina loosungeid, sest saime nende kõminat ja valet liigagi palju. Aga see Postimehe loosung paistab mulle isegi osalt positiivses valguses. Ühest küljest kumab sellest justkui lubadus, et kuskil on piir, millest allapoole jäävat kollast jampsi ei avaldata. Teisest küljest aga võiks ka nii aru saada, et püütakse riiki nendes tegevustes toetada ja abistada. Või kui Eesti riik neid asju ei tee või ei saa hakkama, siis püütakse neid teha selle saamatu riigi asemel.

Kuid mis täpsemalt on või peaks olema see eesti kultuur, mille säilimise ja säilitamisega on vaja tegeleda? Ja mida selleks teha?

Kõik näited, mida allpool toon, on sellised, millega olen ise kokku puutunud või vähemalt kõrvalt näinud. Võimalik, et mingis teises tegevusvaldkonnas, mida ma ei tunne, on mõni hoopis suurem ja karjuvam häda. Samuti ei suuda ma midagi kirjeldada-kaardistada vähegi ammendavalt, kuid ehk annan mõne tõuke selleks kellelegi teisele.

Ajaloo haavad ja armid

Kuigi ka Vene keisririiki kuulumisel oli rida halbu tagajärgi, tõi kõige suuremat hädad eesti kultuurile nõukogude aeg. Täielikult hävitati meil varasem, ajalooliselt kujunenud õigus; likvideeriti kõik omatekkelised ühingud ning sõjas hävinud kultuuriliselt olulisi ehitisi ei taastatud.

Peale selle keelas ja hävitas kommunistlik võim selle osa trükisõnast, mis neile ei meeldinud. Arvatakse, et raamatukogudest ja asutustest kõrvaldati ning hävitati füüsiliselt 20–26 miljonit raamatut, lisaks veel ajalehtede ja ajakirjade aastakäigud. Keelatud raamatutest, millest eestikeelseid oli vähemalt tuhat nimetust, säilitati raamatukogude erifondides kümmekond eksemplari.

Raamatute säilimise seisukohalt oli kõige määravam nende algne trükiarv. Trükivabadusest saab Eestis rääkida alates 1906. aastast. Poliitikateemalise eestikeelse raamatu tollane trükiarv oli ehk 100–200. Oletan, et 1980. aastate lõpus, kui raamatud said taas vabaks, oli nendest säilinud ehk 10–20 protsenti.

Näiteks 1906–1914 avaldatud poliitikaraamatuist olin oma noorpõlve lugemisaastatel mõnda näinud, näiteks Konstantin Pätsi tõlgitud Franz Lieberi «Rahvavabadus ja omavalitsus» (1908). Mõne teise olulise olemasolust polnud aimugi, nagu Bernhard Linde «Missugust valimiseõigust peame meie nõudma» (1907). Aga 1930ndate lõpus kolmes trükis ilmunud Richard von Coudenhove-Kalergi raamatut «Totaalne riik – totaalne inimene», mis oli olnud ka täiesti keelatud, säilis ja loeti ometi palju. Nii paistis enamiku Põhiseaduse Assamblee kõnekamate isikute sõnavarast ja mõttekäikudest.

Samal ajal, kui nõukogude võim hävitas ja kägistas eestikeelset kirjasõna, toimusid laiemas Eesti kultuuriruumis ka sellele risti vastupidised kultuuri loovad arengud. Eestist läände pagenute hulgas oli palju loomeinimesi. Eestiaineline ja eestikeelne raamatutoodang vabas maailmas oli uskumatult arvukas ja sisukas. Eesti NSVs avaldatud eestikeelsete trükiste nimetuste arv jõudis Välis-Eesti omale järele vist alles 1960ndate esimesel poolel.

Suurema osa huvilisteni pagulaste loodud kirjavara ei jõudnud. Paljud isegi ei teadnud, et see on olemas ning kultuuriliselt oluline.

Välis-Eesti trükisõna jõudmist võimalike lugejateni kodumaal takistati. Muidugi imbus raamatuid vähesel arvul sisse ja need levisid põrandaalustes raamatukettides. Kuid suurema osa huvilisteni pagulaste loodud kirjavara ei jõudnud. Paljud isegi ei teadnud, et see on olemas ning kultuuriliselt oluline.

Praegune eesti rahvas koosneb kultuuriliselt justkui täiesti erinevatest osadest. Sõjaeelse ajaga võrreldes lisandus uusi rühmi. Kõige suurearvulisem, kuid praeguseks kultuuriliselt juba täiesti eristamatu, oli Venemaa eestlaste tagasitulek kodumaale. Mulle oli unustamatu kogemus kohata noort Siberi eestlast, kes oli kasvanud rahvuslaseks vaid enne 1918. aastat ilmunud eestikeelse kirjasõna baasil. Sisuliselt oli tegemist NSV Liidu muudest osadest põgenemisega. Eestlaseks saamise otsustasid enda jaoks nii setod kui ka ingerlased. Hiljem naasis pagulasi läänest. Ning praegu lõimub eestlaste hulka arvukalt muulasi.

Iseseisvuse taastamise järel paistis, et varasemad-unustatud või uued-tundmatud kultuuriväärtused saavadki uue eesti kultuuri osaks. See lootus kustus hiljemalt aastatuhande vahetuseks, kui põlvkonnad, kel oli veel isiklikke mälestusi sõjaeelsest Eesti Vabariigist, olid lahkunud.

Eesti poliitika jäme ots liikus osalt erakondade kätte, kelle juured olid kunagise Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) mõnes osas. Ei meenu, et nende juhtisikud oleksid muret tundnud siin kirjeldatud kultuuriküsimuste üle.

Riik ja kultuur

Kultuurivigastustega on meil Läti ja Leeduga põhimõtteliselt samasugused. Oleks õpetlik teada, kuidas me riikide ja ühiskondadena oleme ühtmoodi või erinevalt tegelenud nende vigastuste raviga. Aga ma ei tea kedagi, kellel võiks olla asjakohane teadmine. Kõige usaldusväärsema vastuse võiks saada riigikogus sellise küsimuse esitaja riigiametnike koostatud materjalide põhjal. Aiman ka, et meil peaks olema rohkem sarnasust NSV Liitu kuulunud Moldova või Ukrainaga kui kunagiste NSV Liidu satelliitriikidega, nagu Poola, Tšehhi või Ungari.

Meil on kultuuriministeerium, mille alluvuses on rida kultuuriasutusi. Ministeeriumi ja riiklike fondide peamine tegevus on siiski jagada kultuurivaldkonna inimeste ja ühingute taotlustele ja projektidele raha. Suuremal osal taotlejaist puudub igasugune minevikku suunatus. Aga riigi rahalist toetust taotlevad ja enamasti saavad ka ühingud ja asutused, mille tegevuses on selgelt tunda kultuurile minevikus tekitatud haavade parandamise pool. Selle eest väärib Eesti riik kiitust. Kõige tuntum ja saavutuslikum niisugustest ühingutest on Ilmamaa kirjastus.

Kultuurivigastuste parandamisega on justkui loos jänesest, kes otsis tuulevarju kalavõrgu tagant – kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.

Hulk kunagisi kultuurivigastusi on ühel või teisel moel parandatud. Aga kui vaadata laiemalt, siis paistab pilt pigem mosaiigi või malelaua taolisena. Justkui loos jänesest, kes otsis tuulevarju kalavõrgu tagant – kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.

Digiteerimine

Digiteerimine kui tehnika tähendab, et haruldaseks jäänud trükise säilitamise, aga ka kasutamise küsimus on põhimõtteliselt lahendatud. Kui paarkümmend aastat tagasi avastasin enne I maailmasõda Tallinnas, Tartus ja Peterburis ilmunud eestikeelsed juriidilised ajakirjad, pidin tegema valguskoopiaid. Nüüd on nad digiteeritud ja vähemalt põhimõtteliselt sel kujul igaühele kättesaadavad.

Eestikeelsete raamatute digiteerimine rahvusraamatukogus on praeguseks jõudnud sõjaeelse Eesti iseseisvuse lõpuaega. Kuidas me ka ei peaks selle tegijaid tunnustama, on tulemus siiski kõike muud kui tarbijasõbralik. Vajame eesmärki, et iga digiteeritud Eesti trükis oleks otsitav, leitav ja kasutatav ning digikujul koduarvutisse allalaaditav. Programmid on aga vananenud, kohmakad ja aeglased.

Kes ja kuidas peaks käivitama vajalikud muutused, et kõik digiteeritud tekstid saaksid kõigi eesti keelt valdavate kasutajate jaoks kättesaadavaks? Minul puudub usk, et see saab tulla rahvusraamatukogu seest. Kõige lähem ametikandja paistab olevat riigikogu kultuurikomisjon ja selle esimees. Või võiks loota, et vabariigi president astub samme?

Välis-Eesti trükiste digiteerimise ja kättesaadavaks tegemise asjad paistavad olevat üldiselt halvasti või väga halvasti. Vaatasin, kas on digiteeritud Oskar Looritsa neljaköiteline suurteos «Grundzüge des estnischen Volksglaubens» («Eesti rahvausundi peajooned»). On mõned osad, aga tervikuna ei ole. Nii et ei ole.

Andrus Saareste «Eesti keele mõisteline sõnaraamat» on digiteeritud. Ma siiski kahtlen, et see oleks digiteeritud moel, mis teeb selle praktiliselt kasutatavaks. Tegemist on eesti keele sõnavara tundmise ja laiendamise seisukohalt kõige kasulikuma sõnaraamatuga, mis aga samal ajal on eesti keele valdajate enamiku jaoks sisuliselt salastatud ja keelatud. Just nagu oleks Ferdinand Johann Wiedemann omal ajal küll koostanud eesti-saksa sõnaraamatu, aga seda poleks iial lastud välja mõnekümne sõbra ja tuttava kitsast ringist.

Veel üks digiteerimise ees seisev valdkond on tohutu hulk nõukogude ajal loodud masinakirjalisi või isegi käsitsi kirjutatud raamatutekste. Need kujutavad endast tuhandete meie rahvuskaaslaste omaalgatuslikku kultuuritegu, sisulist kultuurivastust nõukogude võimule. Valdavalt on need koduloolised, perekonnaloolised või memuaarteosed. Neid koostati ja anti võimaluse korral hoiule muuseumidesse ja arhiividesse. Mu esimene taipamine tuli siis, kui olin sattunud tööle etnograafiamuuseumi ja märkasin, kuidas taolisi materjale sinna hoiule toodi. Suure osa sellisest materjalist panid oma kunagiste kodukülade kohta kirja Venemaa eestlased.

Kehval paberil kehva kirjutusmasinaga läbi kehva söelindi ja kehva kopeerpaberi tekitatud, ajaga üha halvemini loetavaks muutuvate tekstide digiteerimine on siiski praegusaja tehniliste võimaluste kohaselt teostatav, kinnitas mulle rahvusraamatukogu asjatundja. Peaksime seega mõtlema riiklikule või riigi toetatud programmile.