/nginx/o/2021/08/27/14023499t1h3990.jpg)
/nginx/o/2023/03/08/15186415t1h328f.jpg)
- Metsandushuvilisel on demograafiast palju õppida ja vastupidi.
- Värsked uudised Jaapani demograafiast on õige õpetlikud.
- Metsandus võimaldab väga mitmekesist statistilist eksitamist.
Nii demograafias kui ka metsanduses on nõnda palju olulisi parameetreid, et nende hulgast vaid üksikuid noppides võib jääda elujõulisusest lausa vastupidine mulje, kirjutab toimetaja Mihkel Kunnus.
Eesti metsandus on nii tundlik teema, et konstruktiivsemaks selgitustööks on hea alustada teemale lähenemist natuke kaugemalt. No näiteks Jaapani demograafiast.
Välismeedias liikus hiljuti nupuke, et Jaapanis sündis eelmisel aastal kõige vähem inimesi kogu selle mõõtmisajaloos, veidi alla 800 000. Suri aga pea kaks korda rohkem, 1,58 miljonit. Pilk Jaapani rahvastikupüramiidile lubab ennustada, et sündide ja surmade suhtarv hakkab seal peagi üha süngemaid rekordeid tegema. Jaapanis on 75-aastaseid umbes kaks korda rohkem kui üheaastaseid! Viimane suur põlvkond on viiekümnendates eluaastates ja sealt allapoole püramiid aina kahaneb. See pole rahvastikupüramiid, vaid mingi rahvastukuromb.
/nginx/o/2023/03/08/15186417t1h524e.png)
Miks ma sellest räägin? Kahel põhjusel. Esiteks on Jaapanit tihti toodud näiteks maast, mis olla kohanenud madala sündmusega. Ega ikka ole küll, sest sellega ei saagi kestlikult kohaneda. Ning teiseks seetõttu, et rõhutada, et rahvaarv üksinda on kaugelt ebapiisav parameeter ühiskonna elujõulisuse mõõtmiseks. Millised parameetrid on vajalikud kestliku metsa(majanduse) hindamiseks aga ongi tänase «Fookuse» mitteammenduv teema.
Rahvaarv üksinda on kaugelt ebapiisav parameeter ühiskonna elujõulisuse mõõtmiseks.
Kolmas põhjus on ka, aga see on kaudsem. Nimelt on minus süvenenud veendumus, et Eesti maailmavaatelisel maastikul on jaotunud parteilised tegutsemissuundumused nõnda, et need, kes justkui saavad aru demograafia määravast rollist ühiskonna elujõulisuses, justkui ei mõista eriti keskkonnakriisi tõsidust, ja vastupidi. «Justkui», sest sõnalise deklareerimise ja tegutsemisviiside vahel ilmneb lõhe.
Demograafide seas on tuntud ütlus, et rahvastikuplahvatus ei toimunud seetõttu, et inimesed hakkasid sigima nagu jänesed, vaid seetõttu, et inimesed lakkasid suremast nagu kärbsed. See on faktiliselt täpne. Rahvaarv kasvas alguses just seepärast mühinaga, et suremus läks järsult alla (revolutsioon meditsiinis, hügieenis, toidutootmises), nii jõuti olukorda, kus isegi siis, kui lapsi tiksus juurde üha aeglasemas tempos, kasvas rahvaarv siiski, sest vanemad põlvkonnad surid veelgi aeglasemalt.
Kui demograafiline olukord keerab langusesse, siis pikka aega läheb igasugune rahvamajanduslik olukord palju paremaks, mitte natuke halvemaks.
Tähele tasub panna ka seda, et kui demograafiline olukord keerab langusesse, siis pikka aega läheb igasugune rahvamajanduslik olukord palju paremaks, mitte natuke halvemaks! Vähe on vanureid, keda ülal pidada, ja vähe on ka lapsi, kellele kulub igasugust kasvatus- ja koolitusraha. Aga rasked ajad tulevad, ja tulevad vääramatult. Siis, kui see suur ja lastevaene põlvkond ise pensionipõlve nihkub.
/nginx/o/2023/03/08/15186418t1hf534.jpg)
Metsanduses on samuti mitmesugune statistiline vaegnägemine võimalik, kusjuures siin esineb tihti ka lühinägelikest majandushuvidest tulenev tahtlik eksitamine. Näiteks kui ühes kohas võtta vanad okaspuumetsad maha ja teises, viljakama pinnasega kohas lasta lepad ja pajud vohama, siis saab sirge näoga öelda, et juurdekasv paranes. Rääkimata sellist, kui metsana serveeritakse metsamaad, haldusüksusi, kus maakeeli võib olla pelk kännuväli või hädine noorendik. Kidurakasvuliste soomändidega, selliste käsivarrejämeduste, aga rohkem kui sajandivanuste puudega saab männikute keskmist vanust ülal hoida jne. Viljakal mullal võib kuuse diameetri õige kiirelt palgimõõtu puhuda, aga korralikku talamaterjali sellest ei saa. Ja just kiirelt kasvamise tõttu.
Tõde on tihti peidus kõige raskemini ligipääsetavas kohas – keerukuses.
Lühidalt: eksitada saab nii keskmise vanuse, metsamaa pindala kui ka vanuse- ja liigipimeda juurdekasvuga ning kõike seda öeldes pole me veel metsamajanduslikust kestlikkusest ökoloogiliseni jõudnudki. Tõde on tihti peidus kõige raskemini ligipääsetavas kohas – keerukuses.
Lepaga kütmise kiituseks
/nginx/o/2023/03/08/15186416t1hd764.jpg)
Lepp on väga tore puu. Selle juured on sümbioosis lämmastikku siduvate mügarbakteritega, see kasvab kiirelt ja annab vähetahmavat küttepuud.
Kunagi oli lastel komme «lepa sõitu» teha – ronida latva ja siis sellest kinni hoides end pehmelt alla kukutada. Ära seda parem tee, lepp on pigem habras!