/nginx/o/2023/03/07/15186148t1ha49a.jpg)
Algavad koalitsioonikõnelused Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 vahel väljendavad ehk küll kõige paremini valija poliitilist tahet, ent mööda ei saa vaadata ka Reformierakonna jõupositsioonist ja Eesti ees seisvatest sisulistest küsimustest.
Algavad koalitsioonikõnelused Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 vahel väljendavad ehk küll kõige paremini valija poliitilist tahet, ent mööda ei saa vaadata ka Reformierakonna jõupositsioonist ja Eesti ees seisvatest sisulistest küsimustest.
Kolme peale on Reformierakonnal, SDE-l ja Eesti 200-l vastses riigikogus 60 kohta, mis annab mugava enamuse valitsemiseks. Kui Reformierakond ja Eesti 200 on nende valimiste selged võitjad, siis sotse võib nimetada valimistel võibolla kõige vähem kaotusi kandnud erakonnaks. Siit ka loogika, et nemad kõik võiksid olla uues Eesti valitsuses.
Ent ainuüksi valimistulemus koalitsiooni ei moodusta. Eesti 200 aseesimees Kristina Kallas andiski teisipäevasel pressikonverentsil märku, et erakond soovib tutvuda Eesti rahanduse olukorraga. On ju arusaadav, et vähemalt osalgi valimistel antud lubadustest peab olema rahaline kate – Eesti inimesed ei saa elada üksnes õhust ja armastusest. Rahalise olukorra hindamine määrab ka selle, kui reaalselt suudavad näiteks sotsid kaitsta igasuguseid soodustusi ja palgatõuse. Sest nagu me varasemast teame, on eelarvedistsipliin Reformierakonna mõtlemise põhialuseid.
Peale selle räägib Reformierakond läbi ikkagi jõupositsioonilt – 37 kohta Eesti 200 14 ja eriti sotside üheksa koha vastu on selge eelis, mida ignoreerida ei saa. Seetõttu ei saa sotsid näiteks jonnida ja «teha Isamaad», olles kaalukeeleks, sest Reformierakond võib nad lihtsalt välja vahetada. Sotside esimees Lauri Läänemets vihjaski Postimehele juba kompromisside võimalikkusele, ent lisas, et kompromisse peavad tegema ka teised.
Reformierakond peab näitama, et arvestab potentsiaalsete koalitsioonipartnerite eesmärkidega ega taha neile mütsi pähe tõmmata, nood aga peavad näitama, et pole Reformierakonna puudlid.
Küsimus pole üksnes praegustes koalitsioonikõnelustes ja jaotatavates portfellides, vaid kogu valitsusperioodis – tõenäoliselt jätab koalitsioonikõneluste stiil ja koalitsioonileping pitseri tervele valitsusperioodile.
Tekib vastuolu: Reformierakond peab näitama, et arvestab potentsiaalsete koalitsioonipartnerite eesmärkidega ega taha neile mütsi pähe tõmmata, nood aga peavad näitama, et pole Reformierakonna puudlid. Loodetavasti mõistavad kõik läbirääkimiste osalised seda dilemmat ega tegele nii väga suhtekorralduse, vaid Eesti riigi ees seisvate probleemide lahendamisega.
Samas on potentsiaalsetel koalitsioonipartneritel ka tugev ühisosa ning see on Eesti välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitiliste eesmärkide kokkulangemine. Võib rääkida küll nüansierinevustest, ent on tõsiasi, et Ukraina sõda andis hääli juurde just Reformierakonnale ja Eesti 200-le. Sotsid on rääkinud võibolla enam sisejulgeolekust ja elanikkonna kaitsest, kuid üldised suunad on neilgi Reformierakonna ja Eesti 200 omadega samad.
Ukraina sõda ja sellest tingitud julgeolekukeskkond tingib ka vajaduse viia koalitsioonikõnelused läbi võimalikult ruttu. Ilma selge mandaadita valitsuseta Eesti ei saa hõljuda vaakumis. Teisest küljest on mõistetav, et põhimõttelised kokkulepped sünnivad põhjalikult – vaid siis on võimalik, et moodustatav koalitsioon peab vastu terve valimistsükli. Need on asjaolud, mida koalitsioonikõneluste alustajad peaksid meeles pidama.