:format(webp)/nginx/o/2024/06/12/16145049t1hc232.jpg)
/nginx/o/2023/03/06/15184671t1h417a.jpg)
Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside vahel maailmavaatelisi teravusi ei ole. Küll võib saada asi katki jääda, kui üks osapool hakkab punaseid jooni tõmbama, leiab Johan Skytte instituudi juhataja Kristiina Tõnnisson (Eesti 200).
Üpris kindel, et uus valitsus saab olema Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside liit. Mis on ühiskonna kõige prioriteetsemad teemad, millega tuleb tegeleda?
Ma arvan, et prioriteet on julgeolek. Kui vaadata kui paljud uued tulijad said riigikokku sisse just julgeolekukaalutlustel, siis on see kahtlemata inimeste esmane ootus. Samuti on tegu üldise teemaga, milles on tulevastel valitsuserakondadel väga kerge leida ühisosa.
Seejärel tulevad alateemad. Ida-Virumaa keerulise olukorra kõrval on haridusmaastik ja õpetajate puudus ning palgad olnud pidev teema, sotsiaalne õiglus ühiskonnas. Samas ka majanduskasv, palgatõusud, võitlus inflatsiooniga. Üldistavalt võib öelda, et julgeoleku järel inimeste heaolu. Kuid mis koalitsioonilepingusse täpselt kirja läheb – seda me veel ei tea.
Kaja Kallas soovib, et loodav valitsus püsiks järgmised neli aastat. See on stabiilsus, mis viimaseid aastaid vaadates on tõesti luksus. Seeder ennustabki juba täna Kallasele ja partneritele enneaegset lõppu. Mis on need teravused, mis loodava liidu lõhki võivad lõigata?
Maailmavaateliselt neid teravusi näha ei ole. Küll võib saada otsustavaks, kui mõni partner hakkab maha tõmbama punaseid jooni, millest üle ei minda. Need pole seejuures maailmavaatelised, vaid väga konkreetsed teemad. Näiteks punamonumentide eemaldamine. Kui keegi nõuab: «kui ei eemaldata kõiki punamonumente, siis mina valitsuses ei osale», siis see võib tõesti lõhestada.
Või omastehoolduse toetused. Tugevad erimeelsused võivad tekkida konkreetse numbri puhul, et kui suur toetussumma olema peab. Nagu nägime peretoetuste puhul.
Teine otsustav koht on Reformierakonna suhtumine väiksematesse partneritesse. Kui koalitsioon moodustatakse nii, et kellelegi jääb midagi hinge kriipima, kui väiksemaid partnereid ei võeta kui võrkonsdseid ja avalikus tajub neid mängukannidena, siis võib see Reformile kätte maksta. Teisalt sõltub sotsidest ja Eesti 200st endast, kui tugevad nad läbirääkimiste laua taga on. Kui enda eest ei suudeta seista, siis pole hilisemas pettumuses süüdistada kedagi peale iseenda.
Kui tugev saab olema opositsioon? EKRE jonnib oma nurgas ja on solvunud valimistulemuste peale, Keskerakond lakub samuti haavu ja võib-olla kaalub isegi esimehe välja vahetamist, Isamaa (koos kõigi teistega) materdati enne valimisõhtut Helmede poolt korralikult läbi. Vastasrinne ei seisa just väga tugevalt külg-külje kõrval.
Samas ei saa öelda, et oleks üksteise vihkamist. EKRE ja Keskerakond on koalitsioonis olnud ja Isamaa on nendega koos töötanud. Ma näen, et ühtne joon ja teineteisemõistmine on neil olemas. Ei saa öelda, et just konservatiivne maailmavaade on see, mis neid ühendab, samuti ei ole tulevane opositsioonikolmik tugev löögirusikas uue valitsuse vastu. Kuid maailma nähakse siiski sama poole pealt ja sealt see ühisosa kujuneb. Nad pole väga ühtsed, kui pole ka väga erinevad. Kui oleks opositsiooni jäänud näiteks EKRE, Keskerakond ja Eesti 200, siis oleks see palju rohkem harali.
Kas Keskerakond vahetab Jüri Ratase peale viimast valimistulemust erakonna esimehe kohalt välja?
See on puhtalt erakonna siseasi. Argumente on nii toetavaid kui kaitsvaid.