Ka Vabadussõja võidusamaba asukoha leidmiseks korraldati omal ajal kallutatud küsitlus.

FOTO: Toomas Huik

Eesti Kunstiakadeemia professori Krista Kodrese hinnangul ei vaja Eesti taasiseseisvumine ei Boriss Jeltsini ega Balti keti monumenti, pigem võiks viimase nime saada mõni park või jalgrattatee.

Üleskutse püstitada president Jeltsinile ausammas on taas käivitanud diskussiooni «monumentide võimust».

Arvestades, et austatava isiku puhul on tegu Venemaa presidendiga, pole ime, et hääli on nii poolt kui vastu, sest see puudutab arusaamist Eesti lähiajaloost.

Raul Rebane väidab õigustatult, et Jeltsinile ausamba püstitamine tõstaks esile Jeltsini rolli Eesti taasiseseisvumises ja kuna muidu seda protsessi tähistavaid monumente kipub nappima, viitaks see sellele, nagu saanuks Eesti vabaks (ainult) tänu Jeltsinile. Raul Rebane tõlgendab iseseisvumist eestlaste enese saavutusena, ning pakub selle protsessi sümbolina välja Balti keti.

Monumentide püstitamine on alates hiljemalt Vana-Egiptusest olnud üks sümboolse kommunikatsiooni traditsioonilisi vahendeid. Kui küsida, et mida on tahetud kommunikeerida, siis kõige enam kindlasti suverääni võimu.

Pika ajaperioodi vältel oli valitseja see, kelle kanda jumalast antud võim hoida maapeal asju õiges korras. Seega püstitati monumente, et veenda inimesi, et kord eksisteerib ja nad võivad end tunda turvaliselt.

Sõnumi kõigini jõudmiseks korrati aastasadu üht ja sama visuaalset vormi, näiteks obeliski, sammast, võidukaart, portree- või ratsamonumenti. Sekulariseerival ja demokratiseeruval 19. sajandil esindas suverääni «keha» juba kogu riiki ja pidi kinnitama rahvusühtsust.

Just viimases rollis – rahvusliku identiteedipoliitika instrumendina - näeks Balti keti monumenti ka Raul Rebane.

Pean tunnistama, et minus see mõte erilist sümpaatiat ei ärata. See tekitab pigem mitmeid küsimusi. Kas on ajal, mil Eestis nii paljud inimesed elavad valusalt üle majanduse surutist ja mil iga viies laps elab vaesuse piiril, ikka õige hakata plaanima vabaduse monumenti? (Tõsi, Rebane ei väida, et monumenti rajamine peaks algama kohe).

Teiseks, kas ikka on vaja sooritada veel üks demonstratiivne akt, et kinnitada nii endale kui teistele, et omame «ühistunnet». Niisugune akt sisendaks, et rahvuslik identiteet on põhiline, mida väärtustada, aga ma pole kindel, kas see tänapäeva muutunud maailmas ikka nii on.

Mina isiklikult näiteks tunnen end juba puudutatuna, sest mitte ideele «hurraa» hüüdes, paigutaksin end justkui rahvavaenlaste hulka. Mis puutub «teistesse», siis on minu jaoks küsitav, kas on õige avaliku ruumi hõivamine (seda ruumi kasutavad kõik) veel ühe tugeva rahvuspoliitilise märgiga.

Siit jõuangi Raul Rebase (aga ka Jeltsini ausamba üleskutsetes) domineeriva nägemuseni monumendist kui objektist, kui vormist või kujust.

Minu arvamust mööda on aeg sellistest representatsiooniviisidest üldse loobuda. Kasvõi seepärast, et - nagu ka Vabadussõja võidusamba saaga näitas - ei suudeta iial kokku leppida ei sümbolites ega vormiski.

Minu nägemuses ei tohiks mäletamist enam siduda konkreetse visuaalse vormiga, mis alati kannab tähendust (kuigi see võib igaühe jaoks konkretiseeruda erinevalt).

Ka jooksevad mul võdinad üle selja, mõeldes rituaalidele, mida seda tüüpi monumentide juures tavatsetakse etendada. Ju on, paljuski eelpool juba minitud põhjustel, õõnsana mõjumist raske vältida.

Kui mõelda, et tänase demokraatliku ühiskonna visuaalne vaste võiks olla avalik ruum, siis võiks pigem tegeldagi selle loomisega. Mäle(s)tamise (mis on kahtlemata mõttekas) aktuaalsena hoidmist saab tagada ka nimetamisega. Näiteks jalutaks ma mõnuga «Balti keti» nime kandvas pargis või sõidaks rattaga «Balti keti» nimelisel jalgrattarajal.

Postimees küsib täna ekspertidelt, mida nad arvavad Rebase ideest teha Jeltsini kuju asemel Balti keti monument.