JUHTKIRI ⟩ Erakondade polariseerumine tungib tavaellu

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Erakondade valimiskampaania oli sellel aastal tasane ja värvitu.
• Selge ideoloogia asemel keskenduti paljuski vastandumisele.
• Polariseerumine on kandunud ka rahva sekka.

Lõppevas kampaanias püüdsid erakonnad küll sõnastada nende valimiste põhiküsimust, aga selgelt kujul seda polegi eristunud. Küllap saame esmaspäeval, kui lõplikud tulemused käes, neist takkajärele välja lugeda, mis kujunes valijate jaoks põhiküsimuseks.

Seekordne valimiskampaania oli suure osa ajast võrdlemisi tasane ja värvitu. Teravamaks läks see alles lõpupoole ja ka siis ei käinud suurem vaidlus programmiliste seisukohtade üle, kuigi erakonnad ise püüdsid seda nii esitada.

Tänases Postimehes nendib Tallinna Ülikooli poliitikasotsioloogia dotsent Mari-Liis Jakobson, et Eestis püüabki enamik erakondi hääli nii paremalt kui ka vasakult, hällist hauani, toimetulekupiiril elavatest kõige rikkamateni. Nii ongi nende valimisprogrammid tavaliselt laialivalguvad ja üksteisega vähemalt osaliselt kattuvad, ideoloogilist puhtust neist liiga palju ei leia. Selget maailmavaadet ei julge nad välja tuua, sest kõik tahavad laialt hääli püüda.

Eesti viimaste aastakümnete edukaim erakond Reformierakond on juba pikka aega valimistel suuresti mänginud hoopis sellele, et on kellegi vastu, varem Keskerakonna, nüüd EKRE vastu, olles seejuures esimesega ikkagi mitu korda valitsuse moodustanud. Selline vastandumine sobib loomulikult ka teisele poolele, sest annab talle võrdselt rambivalgust, jättes rivaalid varju.

Nii algas ka see valimiskampaania Reformierakonna ja EKRE vastastikuste süüdistustega valetamises ja teise poole süüdistuste eitamisega. Samamoodi see ka lõppes. Mõlemad erakonnad on teineteise usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud. Teised erakonnad püüdsid siiski kõrvalt märku anda, et valik ei toimu ainult nende kahe vahel. Eks ka see selgub esmaspäeval, mida valija sellest vastasseisust arvab.

Märgata on valijaskonna polariseerumist ja usalduse kadu nende vastu, kellel on teistsugused poliitilised eelistused. Poliitika on paljude jaoks muutunud rohkem usuküsimuseks.

Polariseerumine on erakondade enesepositsioneerimisest valgunud ka rahva sekka. Nii on samuti märgata valijaskonna polariseerumist ja usalduse kadu nende vastu, kellel on teistsugused poliitilised eelistused. Poliitika on paljude jaoks muutunud rohkem usuküsimuseks.

See pole sugugi ainult Eestile omane nähtus, poliitika polariseerub kõikjal läänemaailmas. Inimestele tundub aina enam, et nende ees seisab vaid üks valik: sa oled kas meie poolt või meie vastu.

Jakobsoni meelest polegi see ühemõtteliselt halb, sest ideoloogiline polariseerumine kannustab inimesi poliitiliselt osalema. Murekohaks on sellega kaasnev erakondade vastasseisude üle kandmine tavaellu. USAs süveneb trend, et inimesed ei taha enam kellegagi käia koos sportimas või restoranis söömas puhtalt sellepärast, et ta hääletab valimistel teise partei poolt. Eestiski piisab vaid sotsiaalmeediasse vaatamisest, et leida näiteid inimestest, kes vähemalt seal end samamoodi väljendavad.

Milline iganes on esmaspäevane valimistulemus ja milline saab olema selle põhjal moodustuv koalitsioon, järgmise valitsuse suur ülesanne on usalduskriis ületada. Oma hääle andmisel võiks silmas pidada ka seda, kellel on kõige rohkem potentsiaali selle ülesandega toime tulla.