Anu Realo ⟩ Hea ühiskonna toimimiseks on vaja usaldust

Anu Realo. Foto: Diana Unt

Ekspertide hinnangul on üldine usaldus praegu üleilmses madalseisus, kirjutab akadeemik ja Warwicki ülikooli professor  Anu Realo.

Viimasel ajal räägitakse palju usaldusest. Kas tasub usaldada kõike, mida ajalehest või sotsiaalmeediast loeme? Kas usaldada oma perearsti, kes meid vaktsineerima kutsub? Kuidas mingi institutsiooni, nt riigikogu, usaldusväärsust tõsta? Need on kahtlemata olulised küsimused, mille üle arutleda. Samas teeb igaüks meist kümneid tähtsaid otsuseid päevas – enamasti selle üle mõtlemata –, mis otseselt tuginevad sellele, et usaldame teisi inimesi või institutsioone, kellega kokku puutume. On päris selge, et ilma usalduseta oleks hästi toimivat ühiskonda väga keeruline ette kujutada.

Seda, et usaldus on sidusa ja eduka ühiskonna sine qua non (ilma milleta mitte), teadis juba Adam Smith, kes oma raamatus «Riikide rikkusest» (1776) kirjutas veenvalt, kuidas usaldus on inimühiskonna progressi alus, sest ilma usalduseta muutub ühiskond Hobbesi ennustatud sõjatandriks, kus kõik üksteisega võitlevad. Üldiselt on sellega nõus ka nüüdisaegsed sotsiaalteadlased, kes usaldusest rääkides kasutavad metafoore, nagu «liim» või «määre», viitamaks sellele, et usaldus on midagi, mis liidab inimesi ja soodustab nende tegutsemist ühiste eesmärkide nimel. Lihtsalt kokku võttes on usaldus hinnang teiste inimeste või institutsioonide usaldusväärsuse kohta. Kui inimene kedagi usaldab, siis on tal nende kavatsuste või käitumise suhtes teatud ootused. Samas see tähendab, et inimene peab oma haavatavust tunnistama ja leppima, et kõik ei pruugi ootuspäraselt minna. Nii sisaldab usaldus endas alati teatud annuses riski, et asjad ei lähe päris nii, nagu loodetakse.