JUHTKIRI ⟩ Kriis on juba jõudnud valdadesse

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti omavalitsuste finantsolukord on halvenenud.
• Olukorda ei kujunda vallajuhtide tublidus, vaid valla asukoht.
• Regionaalset ebavõrdsust tuleb kahandada.

Eesti eelmise aasta neljaprotsendilist majanduslangust kommenteeritakse lohutavate väidetega, et inimeste elujärg ei ole veel märgatavalt halvenenud. Kohalike omavalitsuste toimetuleku kohta seda paraku öelda ei saa.

Tänases lehes on ülevaade kohalike omavalitsuste finantsolukorra hindamisest, mida on sama metoodikaga teostatud juba alates 2005. aastast. Viimase kahe aasta jooksul on KOVide finantsolukord halvenenud viiepunktilisel skaalal 1,4 punkti võrra. Viimati oli sama suur langus 2009. aastal alanud masu ajal, kui indeks langes kahe aastaga 1,8 palli võrra. Seega on praegune aeg omavalitsuste jaoks peaaegu sama keeruline kui toona.

Lohutav erinevus on see, et nüüd on kukkumine toimunud väga healt tasemelt rahuldavale, mitte healt halvale, nagu eelmine kord. Kuid erinevused KOVide vahel on väga suured.

Põhja-Eesti omavalitsustes on langus olnud suhteliselt tagasihoidlik, kuid ülejäänud Eestis seda sügavam. Kergemini on pääsenud omavalitsused, kus elab üle 16 000 inimese, väiksemad on kannatanud tõsiselt. Eriti ränk on olnud langus tagamaistes omavalitsustes. Ja isegi kui Eesti keskmise üle ei saa kurta, on nii mõnegi omavalitsuse finantsolukord kiiresti muutunud kriitiliseks. 

Regionaalse ebavõrdsuse kasvu tuleb hakata reaalselt pidurdama, sest praegusel kriisiajal käriseb toimetuleku lõhe keskuse ja ääremaa vahel kiiresti suuremaks.

Hindamine näitas ka seda, et omavalitsuse tegevuse efektiivsuse ja finantsolukorra vahel on tihe seos: mida efektiivsem omavalitsus, seda väiksem on olnud viimase kahe aasta langus. Efektiivsus paraku ei sõltu kaugeltki üksnes vallajuhtide tublidusest, vaid väga olulisel määral ka geograafiast. Kui valla pindala on 100 km², ja inimesi palju, siis on kerge kulutõhusalt majandada, sest kool, raamatukogu ja rahvamaja on kõigi jaoks lähedal. Kui valla suurus on 1500 km², siis ei ole võimalik hakkama saada ühe kooli, raamatukogu ja rahvamajaga.

Seetõttu pole imestada, et kõige raskemini on praegune majanduslangus mõjutanud just nn ebaefektiivseid omavalitsusi – nende jaoks on inflatsioon ja palgatõus suurendanud kulusid proportsionaalselt rohkem kui «efektiivsetes» valdades.

Kuigi haldusreformi eesmärk oli suurendada kulutõhusust, on sellel oma loomulikud piirid ees, kust edasi hakkab tõhustamine kohalikku elu suretama. Ja tagasilöök suretamisele ei jää tulemata. Ligi pooled Eesti valijatest elavad väljaspool suuri keskusi. Kui regionaalpoliitika tekitab neis tunde, et Eesti areng toimub nende arvel, siis väljendavad nad seda valimistel. Ja see valik ei pruugi peenele linnarahvale meeldida.

Seetõttu tuleb regionaalse ebavõrdsuse kasvu hakata reaalselt pidurdama, eriti praegusel kriisiajal, kui toimetuleku lõhe keskuse ja ääremaa vahel kiiresti suuremaks käriseb.

Erakonnad mingeid lahendus ka pakuvad – suurem osa lubab panustada kiire (nõudepõhise) ühistranspordi rajamisse. See on kindlasti vajalik, kuid ei suuda elu alal hoida piirkondades, kus tuleks iga päev sõita edasi-tagasi 30 kilomeetrit või enam.

Põhimõte peab siiski olema see, et elementaarselt vajalik taristu peab olema kõikjal Eestis võrdselt kättesaadav. See tähendab paratamatult, et omavalitsuste rahastamist tuleb hakata rohkem diferentseerima valla inimgeograafilist eripära arvestades.