Garri Raagmaa ⟩ Riik jätab teenused vabatahtlike õlule

Garri Raagmaa. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

Mitmes Eestimaa nurgas suletakse külaraamatukogusid, millest enamik on lähikonnas ainumad kohalike elanike kokkukäimis- ja suhtlemiskohad. Ka president Alar Karis mainis selle oma aastapäevakõnes ära. Siin-seal on algatamisel kogumiskampaaniaid, et raamatukogusid kogukondadele päästa. Midagi on sellel pildil nüüd jälle valesti läinud, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa.

Norra raamatukogude strateegia järgi on need «demokraatia majad, mis moodustavad olulise osa demokraatlikust infrastruktuurist». Eesti koostöökogu alustab just «kohalikke dialooge kohalikus raamatukogus» ja sotsiaalministeerium rahastab miljoniprojekti, et ärgitada vabatahtlikke üksi jäänud inimestele seltsilisteks. Et nüüd paneme raamatukogud kui kohtumiskohad kinni ja siis loodame, et vabatahtlikud päästavad meie rahva vaimse tervise ja demokraatia?

Võib muidugi aru saada, et pärast haldusreformi kõvasti professionaalsemad vallaametnikud peavad oma palga kätte saama. Aga kas omavalitsuse esmane roll ei ole tagada oma elanikele parimad võimalikud teenused? Omavalitsejatel on muidugi ka õigus, kui nad kaebavad alarahastuse üle. Eesti kohalike kulutuste osakaal riigi koondeelarves on Põhjamaade omast kõvasti väiksem. Nüüd kui Tõnis Lukas kergitas omakorda kooliõpetajate töötasu, peab ju ka lasteaiaõpetajate palk tõusma, kuid valitsus unustas selle võrra KOVide tulubaasi suurendada. Aga raha jääb ka vähemaks, sest inimesed hääletavad jalgadega. Üks põhjus on ahenevad või kaugemale jäävad teenused, needsamad koolid ja raamatukogud.