:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/01/15173274t1hb2f3.jpg)
- Silvia Rannamaa loomingut ei ole siiani põhjalikumalt uuritud.
- «Kasuemast» sai kultusteos, millega kasvasid üles terved põlvkonnad.
- Sügavalt eetiliste ja filosoofiliste küsimustega tegelev teos aktuaalne ka praegu.
Silvia Rannamaa (1918–2007), kellel oli eile 105. sünniaastapäev, kuulub nende haruldaste kirjanike hulka, kelle looming ei ole mahukas, kuid sel on kirjandusloos vankumatu koht. «Kadri» (1959) ja «Kasuema» (1963) on Rannamaa ainsad romaanid, neid on loetud ja armastatud kohe ilmumisest alates. Rannamaa muu looming hõlmab lastejutte, näidendeid, novelle, luuletusi, mälestusi, kirjutab kirjandusteadlane Maarja Vaino.
Rannamaa muu looming hõlmab lastejutte, näidendeid, novelle, luuletusi, mälestusi. Tema loomingut ei ole siiani põhjalikumalt uuritud, ka kirjaniku kohta puuduvad ülevaatlikud käsitlused. Ometi on lausa intrigeeriv, kuidas õnnestus Eesti Vabariigiga samal nädalal sündinud Rannamaal raskes hirmuõhustikus avaldada teos, mis algab sõnadega:
«Alati olen lugenud ja kuulnud räägitavat, et meie maal elavad õnnelikud lapsed, et lastel on muretu lapsepõlv. Olen sellega nõus, kui ma mõtlen Anne Puustile või ükskõik missugusele oma klassikaaslasele. Ainult ühest ei saa ma aru – miks siis mina, kes ma ju ometi ka elan samal õnnelikul maal, nii ütlemata õnnetu olen?»
Asja muudab põnevaks ka see, et raamatu 14 000 eksemplari olid valmis trükitud enne, kui see oli saanud tsensori loa. Luba anti ning «Kadrist» sai kohe lugejate lemmik – ning mitte ainult noorte tüdrukute seas. Ka täiskasvanud leidsid teoses mõtteid ja varjatud kihistusi, mis neid raamatut lugema tõmbas. Neli aastat hiljem ilmunud «Kasuemast» sai kultusteos, millega kasvasid üles terved põlvkonnad. See oli ka minu lapsepõlve üks lemmikteos, mida lugesin ikka uuesti ja uuesti.
«Kasuema» pealkiri viitab eksistentsialistlikule mõttele inimese heidetusest siia maailma, kus ta on pisut nagu kodutu.
«Kadri» ja «Kasuema» edu tagas see, et niisugust klassikalist tüdrukuteraamatut tolleaegses kirjanduses ei olnud ning teosed täitsid tuntava tühimiku. Peamisi põhjusi tuleks otsida siiski raamatu ebaharilikkuses. «Kadri» algus oli omas ajas ennekuulmatu; samamoodi kukkusid sotsrealistliku ikonograafia reeglitest välja Kadri sisedialoogid, üleüldse tema pööratus sissepoole.
Ajal, mil eriti noored – suure nõukogudemaa tulevik – pidid ehitama kommunismi ja olema aktiivsed ühiskonna liikmed, tegeles Kadri oma hingeelu ning elu eksistentsiaalsete küsimustega. Kadrile ei ole sugugi selge, mis on hea ja halb, elu üle juureldes näeb ta selles palju ebakõlasid, mis ei läinud kokku omaaegse ametliku retoorikaga.
Ka tema isa Ülo on arusaamatu tegelane. Ta on sõja ajal kaduma läinud, seejärel välismaal elanud, siis aga tagasi Eestisse tulnud. Kelle poolel Ülo õieti sõdis, mis tingimustel tagasi tuli? Ambivalentne isakuju ja puuduv ema annavad Kadrile elu suhtes teravdatult tundliku hoiaku, millele ei aita kaasa ka legendaarne Kadri vanaema (küllap üks kuulsamaid vanaemasid eesti kirjanduses), kelle karmi hoolimist ja tarkust õrnas eas tüdruk alati hinnata ei oska.
/nginx/o/2023/03/01/15173276t1hbb52.jpg)
Nii võib öelda, et Kadri-raamatute üks kesksemaid teemasid on küsimus kuuluvusest. Igatsus kuhugi kuuluda, selle otsimine, ka oma turvavõrgustiku mittemärkamine. «Kasuema» pealkiri viitab eksistentsialistlikule mõttele inimese heidetusest siia maailma, kus ta on pisut nagu kodutu. Kas just seda ei tunnetanud oma riigist ilma jäänud, maailmast ära lõigatud eesti rahvas laiemalt? Üksindust ja kurbust tundev Kadri oli kahtlemata ka millegi koondkuju.
Samas on Silvia Rannamaa sügavalt eetiliste ja filosoofiliste küsimustega tegelev teos aktuaalne ka praegusel ajal, kuigi sotsiaalne keskkond on teine. Lugedes Rannamaa meisterlikke dialooge ja noorte omavahelisi suhteprobleeme, ei tundu inimloomus kuigivõrd muutunud olevat.