TÕNU OTS ⟩ Ääremaastumise vohamine on kogu riigi süsteemne viga

Arengupsühholoog Tõnu Ots. Foto: Sille Annuk

Ääremaastumise probleemist ja kogukondade tähtsusest maapiirkonna elu hoidmisel kirjutab arengupsühholoog Tõnu Ots (Eesti 200).

Näib, et meie riigis on maakultuuri ja maal elamise kultuuri haaranud mingi katkulaadne tõbi. Eriti paigus, mis on klassifitseeritud ääremaaks. Mina elangi sellises paigas – minu koduõu lõpeb vastu merd, mis on ühtlasi valla, Eesti riigi, Euroopa Liidu ja NATO maismaapiiriks. Kõlbab elada küll, ja isegi väga kultuurselt,  kuigi seda kultuuri on seni kandnud vaid  kaks riikliku funktsiooniga institutsiooni – kool ja raamatukogu. Aga sügisest võib juhtuda, et neid ei ole enam ning siis saab ääremaa hoopis teistsuguse sisu. Ja mitte ainult minu kodus. Elame riigis, mida ümbritseb kolmest kandist vesi, saartel pole maismaapiiri ollagi. Nii on objektiivne võimalus ääremaastumiseks väga suur ja vajab teistsugust riigireformilist suhtumist.

Kunagi Eesti iseseisvumise algaastatel sattusin ühe konverentsi kohvipausi ajal hotelli fuajees kokku filantroop George Sorosiga. Tema koolitas majandusinimesi vabaduses elama, mina õpetajaid ja mul oli rinnas silt «psühholoog». Sorost ärgitas see rõõmustama, et ka psühholoogid tunnevad uute majanduslike arengute vastu huvi. Seletasin, et minu huvi on suunatud hoopis hariduslikele muudatustele iseseisvumise tingimustes. Ja siis sain ma kümne kohvi joomise minuti jooksul lausa papaliku koolituse, mida pean üheks parimaks oma elus. Soros võttis pabersalvräti, tõmbas sellele risti, kirjutas horisontaaltelje vasakusse otsa sõna «vaesus» ja paremasse «rikkus». Risti vertikaalotstesse kirjutas ülemisse «tarkus» ja alumisse «rumalus». «Kui te selle risti psühhosotsiaalset olemust ära ei klaari, pole teie iseseisvusest mingit tolku», ütles ta.