Juhtkiri ⟩ Kes varastas 97 miljonit tihumeetrit Eesti metsa?

Päeva karikatuur, 1. märts. Foto: Urmas Nemvalts

• Eesti metsanduspoliitikat on kujundatud liiga optimistlikult.
• Metsa on viiendiku vähem kui arvati.
• Veel suurem võrreldamatus ilmneb metsa juurdekasvu hindamisel.

Siiski on metoodikas väga oluline erinevus. Postimehe Fondi toetatud uurimus võttis Eesti metsamaal aluseks 900 000 paika, samal ajal kui SMI on iga-aastase aruande koostamisel võtnud aluseks umbes 30 000 proovitüki andmed. Sellepärast on alust pidada tänases lehes tutvustatud uurimust esinduslikumaks, järelikult ka täpsemaks.

Me ei räägi väiksest hindamiserinevusest. Kui SMI järgi oli Eesti metsade tagavara 2021. aastal 464 miljonit tihumeetrit, siis alternatiivse hindamise järgi on see 367 miljonit tihumeetrit.

Andmeid vaadates tekib tahtmatult küsimus: kes «varastas» 97 miljonit tihumeetrit Eesti metsa? Täpsem on siiski öelda, et noid «varastatud» miljoneid tihumeetreid pole kunagi olemas olnudki, küll aga on need eksisteerinud ülemäära optimistlikes arvestustes, mille järgi on aastaid kujundatud Eesti metsanduspoliitikat.

Seda kinnitab ka Postimehe toetatud uuringu teine põhinäitaja. Kui «ametlikel» andmetel oli meie metsamaa keskmine hektaritagavara 199 tihumeetrit hektari kohta, siis alternatiivse hinnangu järgi on see ainult 157 tihumeetrit hektari kohta.

Pole liigne meenutada, et kui SMI-meetod selle sajandi alguses kasutusele võeti, siis Eesti metsatagavara kasvas ja seda veel suuremas ulatuses, kui on erinevus praeguste ametlike SMI andmete ja alternatiivuuringu vahel.

Põhimõtteline järeldus, mis Postimehe toetatud uuringust tuleneb, on see, et Eesti metsa raiutakse aastast aastasse rohkem, kui seda juurde kasvab.

Veel suurem võrreldamatus ilmneb metsa juurdekasvu hindamisel. Ametlik statistika toob esile n-ö brutojuurdekasvu, kus piltlikult öeldes sisaldub kogu roheline võsa, mis kunagi raieküpseks puuks ei saa. Meie pakutud konservatiivne hinnang püüab välja tuua «raiutava» tagavara kasvu. Ja siin on käärid lausa jahmatavad. SMI järgi oli juurdekasv 2021. aastal 15,8 miljonit tihumeetrit, alternatiivse hinnangu järgi vaid 6,7 miljonit tihumeetrit.

Võib küüniliselt nalja visata, et statistika ongi manipulatsioon ja võimalus pakkuda tõe pähe eriti suuri valesid. Kuid vähemalt Eesti riigis ei või see nii käia. Samuti pole Postimehe eesmärk kedagi süüdistada. Küll aga on meie eesmärk pakkuda välja parem metoodika ning võimalus liikuda senisest usaldusväärsema metsastatistika poole. Sest oleme ausad: usaldamatus on juba pikka aega sel teemal peetud debatte varjutanud.

Põhimõtteline järeldus, mis Postimehe toetatud uuringust tuleneb, on see, et Eesti metsa raiutakse aastast aastasse rohkem, kui seda juurde kasvab. Uus valitav riigikogu ja valitsus peavad selle hinnanguga kindlasti arvestama, seda maha salata pole lihtsalt võimalik.

Probleem on kindlasti laiem ja pikema vinnaga kui töökohad maal versus rohepööre. Nii on probleem ka selles, kuidas anda vähemale puidule rohkem lisandväärtust ning metsi harvendus- ja sanitaarraiega paremini korras hoida ja majandada.

Pealegi paistab üha selgemini, et uut põlvkonda motiveerib vaid selline töö ja majandus, mis rohe-eesmärkidega ühte jalga käib.